— 559 —
suu ja wiiliti waatega, hiilisiwad nad wäsinult tänawale kogunud wahtijatest mööda, nende teretusi wastamata, nende pärimisi kostmata jättes…
Kui Kiisa rahwas oma tõuwilja-põldusid nägi haljendawat, jooksiwad kõik ruttu waatama, mis seal nii ilusasti haljendab. Leidsiwad orase ja kartuli-pealsed. Katkusiwad ühte ja teist pihku, et kas ikka on oras ja kartuli-pealsed. Oliwad! Kahtlemata oliwad!
Nüid jäiwad seisma ja wahtima ega märganud määgi öelda.
Siis wõttis Kiisa Mihkel kübara peast, pani käed risti ja langes põllupeenrale põlwili.
Liisu ja Anu tema järele.
Jumal oli waheajal kodus imet teinud!
Taewa-isa oli Kiisa Mihkli suwewiljad maha teinud!
Issand oli Kiisa Mihkli oma armsamaks sulaseks tunnistanud, sest et Kiisa Mihkel ja tema maja Issandat teenisiwad!
Aga korraga tuli punase peaga Jüri aida tagant ja hüidis:
„Altsauna rahwal koa kardulid ja odrad moas!“
Mis — temal koa?! Niisugusel leige usuga maltswetil koa?… Ega see siis…
Mindi waatama — õige!
Kah Issanda ärawalikud sulane!… Altsauna Tõnis kah!…
Tõnis aga, kõige oma perega, kõige oma pudulaste karjaga — ta seisab amuli suul sauna taga kartuli-maa ääres, ja kui ta küllalt on wahtinud ja alumist lõuga riputanud, paneb teine korraga täiest suust:
„No ke’ kurat mulle siis seda head on teind!… Wist mõni rikas ja rumal!“
Jumala peale see maltswet ei mõelnud.
