— 557 —
Kuid Lõhmus leidis nõu. Kui ta ühel päewal, hinge tagasi tõmmates ja higi otsaesiselt pühkides, adra taga seisatas ja üle wälja Pärtli pere põldude poole waatas, paistis talle sealt lõbus pilt wastu: tema poolõde, Pärtli Willemi tragi küljeluu, sammus kündes adra taga. Sabad üles seotud, sääred põlwini porised, pihik märg, sest wihma sadas. Tõstis aga piitsa, karjus wõiku waole ja sõtkus sitkeks mudaks muutunud mulla sees nagu sauekastis. Wist oli ta päiwilise ja oma wanema poja, kes eelpäewadel põllul töös olnud, mõisa teole saatnud, kuna tüdruk kündmisega korda ei saanud. Nõnda kahmas perenaine ise adra käsipuust kinni.
Ehk oleks parem, kui üksteisele appi läheksime! käis mõte Taaweti peast läbi. Aga enne kui ta sellele aru pidades lähemale astus, tuli talle midagi paremat, täielikumat meelde. Homme on nelipühi laupäew. Mis siis, kui pühade ajal wäikesed talgused teeksime? Päewa Kiisal, teise Pärtlil! Ega teisel pühal küll naljalt taheta tulla, aga eks wiinake mõnda ikka meelita! Kolmandal pühal muidugi talgulisi küllalt. Teeme siis teisel pühal seal, kus tööd wähem… Waene Juula! Enesel jälle rinnalaps kätkis, ja nüid sõtku wihmaga adra taga!
Weel selsamal õhtul wiil Lõhmus oma ettepaneku Pärtlile, mis seal wäikese läbirääkimise järele hea meelega wastu wõeti. Küll ei olnud lootust ka talgusegi abil mõlemas talus kõike tööd ära teha — suurema talguliste hulga ülespidamiseks puudus siin kui seal jõud, kuna mõned põlluosad ka seemne nappuse pärast tühjaks pidiwad jääma. Kuid asi seegi, mida ära teha jõuti: ega elanikkudel wastu talwet ikka otsekohe näljale wastu oleks waadata!
Nõnda peeti hädatalgused, kuhu piiratud hulgal osawõtjaid kutsuti, kumbagis peres pühade-ajal ära — Pärtlil enne, Kiisal pärast. Mõlematel päewadel walitsew kuiw ilm edendas tööd hoopsasti, nii et selle tagajärgedega kõigiti rahul wõidi olla. Kuna Pärtli Willem ja Kiisa Mihkel, küla kehwemad peremehed, käed süles, Lasnamäe lool lapsikult luulelaewakest ootasiwad, tegiwad ilmalapsed kodus nende
