29.
Ligimene.
Püie, naist tagasi saada, oli Lõhmuse Taawetist minewal talwel kangelase teinud. Ta leidis korraga jõudu ja jäksi, oma „himusid talitseda“, oma elukombeid parandada, „wälispidigi inimeseks saada“, nagu Anu nende edaspidise kooselamise tingimiseks teinud. Ta puhastas ennast „roojast“: ta ei joonud enam, ei warastanud, ei rikkunud abielu. Selle asemel tegi ta kahekordse hoole ja usinusega tööd, oli kokkuhoidlik, korjas raha. Talwe ja kewade jooksul meisterdas ta hulgakese kõiksugu sõidu- ja tööriistu walmis teha, osalt tellijatele, osalt laadal müimiseks, ja wõttis nende eest summakese sisse, mis talle juba julgust andis, uue pesa ehitamise peale mõtelda.
Temaga sündinud ime saatis igatsus naise järele korda. See igatsus oli wägewam kui himud. See igatsus muljus himud põue põhja maha ja hakkas walitsejaks. Tema walitsus oli nii täieline, et Lõhmus Anust lahusolemist kui wäljakannatamata häda tundis. Ta kannatas puudust, temast ilma olles. Ta kannatas nälga. Ja mitte ainult tema hingelise seltsi järele ei nälginud ta, waid selsamal määral tema kehalise läheduse, tema ihu järele. Nii hädasti kui ta tema sõprust, usaldust, tema terwet sisemist elusoojust tarwitses, et elust maiku tunda, nii wäga tarwitses ta ka tema
