— 540 —
Elaw oli sellepärast rõem, kui surmahäda eksitusest aru saadi. Ahastuses heitlewad hinged, kes endid surma wastu walmistasiwad, paniwad nimelt tähele, et ülewalt laewa-laelt tulewad healed ühtlaselt, kindlal korral ja järjel, edasi kestsiwad, ilma waikimata ja muutumata, kuna laew endist wiisi üles ja alla, ühe külle pealt teise peale õõtsus, ilma põhja jäämata ja ilma suuremal hulgal wett sisse laskmata. Hukatus ei wõinud siis weel käes olla, madrustel ülewal ei wõinud weel surm suu ääres seista. Aegamööda saadi aru, et laewamehed — nagu wastuseks reisijate meeleheitlise kisa ja hulgumise peale, mis alt laewaruumist neile kõrwu ulatas — Greeka keeli laulma oliwad hakanud! Julgete Greeka meremeeste kaeblikku, haledalaadilist marulaulu oliwad wäljarändajad oma hirmus enda surmalauluks pidanud! —
Alles hommiku poole hakkas maru wagunema ja laewa kiikumine jäi surmakartjate ja merehaigete trööstiks aegamööda wähemaks. Elu-rõemu wägew wool pani hirmutatud südamed jälle toibuma ja uuel julgusel tuksuma. Ehk küll enamisti kõik merehaiguse käes jõuetult pikali oliwad, peeti siisgi liigutawaid tänupalweid Jumalale surmahädast peastmise eest. Hirmu-kisa oli õnnelikuks tänu-kogelemiseks, ahastuse-nutt wagusateks rõemupisarateks muutunud. Emad surusiwad silmi kuiwatades oma lapsi rinna wastu, abieluinimesed pigistasiwad õnne soowides üksteise kätt ja sõber hakkas jälle pisut sõbra järele waatama, kuna ta hirmutundidel ainult ja üksnes iseenese peale mõelnud…
Tormile järgnes otsekohe wastandline halbtus. Wähem kui tuulelehk kadus, ilm jäi nii waikseks, et laewa edasiminekut sugugi tunda ei olnud. Lõdwalt lotendasiwad purjed mastide külles, merepind muutus peegliks, mille seiswat läiget üksgi õhupuhang ei käherdanud, ülewalt kumas selge, sinine taewas muutumata naeratamisega maha. Ning laewuke — see kõtutas nagu uinuma jäänud part wee peal, ilma pead ja saba pööramata.
Säherdune waikus ei kestnud mitte tundisid, waid mitu päewa ja ööd. Laupäewa hommikul oldi Kertschi linnast
