— 520 —
„Jaaa, wennad — wõibgi paari päewaga walmis olla! Oleks wist juba olnudgi… Aga see on jälle teine küsimus. Selle wastus seisab uue lehekülle peal“… Ja sekretäri herra tõi oma pika, terawa nina alt mõned puseriti seiswad kollased hambad nähtawale, kuna ta lai suu tähendusrikkaid woltisid sünnitas. „Ühe sõnaga,“ lisas ta juurde, misjuures ta pikawarrelised käed ratta weeremist järele tegiwad, „asi wõib ka kiiresti, wäga kiiresti käia… Ministeriumides on lugu ikka nõnda, et toimetused kas aeglaselt wõi kärmesti käiwad. Midagi kolmat ei ole — Jumala eest, midagi kolmat ei ole…“
Külamehed pistsiwad ninad arupidawalt kokku; üks pilgutas teisele murelise kulmu alt wargsi silma.
„Määret waja!… Reagib wõidmata ratastest, nagu kuulda…“ tõusis üminal ringist üles. Ja korraga oli kõigile selge, miks abiraha ligemale ei nihkunud, miks ta paigast ei tahtnud liikuda.
Noh, sellele wõis ju asjatundja õpetust mööda parandust leida. Sedamaid ja sealsamas wõeti asi nõupidamisele ja otsustamisele. Miks siis mitte! On a öeldud, peab ka b ütlema. On makstud ja oodatud — peab weel maksma ja ootama.
Et agaramad abiraha-soowijad kentsakal kombel ka seltskonna jõukamad pereisad juhtusiwad olema, siis pandi tarwiliseks arwatud summa, 50 rubla, kohe kokku, ilma et asja suurele seltsile kuulutama oleks mindud. Küllap kroonu kõik ilusasti tasa maksab! Nimetatud summa pidi aga ametnikule, kellel asja otsustamise kohta kõige suurem mõju, meeleheaks saama, ning Gawril Iwanowitsch, kes seda herrad nagu oma wenda selgesti ütles tundma, wõttis omale ülesandeks, raha tema kätte wiia.
Gawril Iwanowitsch näitas raha wastu wõttes nägu, mis nii umbes ütles: Noo, waadake welled, — nüid wõib asjale hoopis teist hoogu tõotada! Et teie talumatsid ka ise, ilma teiste tagatorkimiseta, midagi ei mõista!…
Ütles näoga nõnda ja läks „wõiet“ mõjusale ministeriumi-ametnikule ära wiima…
