— 512 —
„Eks ole siis hea mees ja anna nõu! Näid ju teadma, mis teed mööda palwe märki jookseb!“
Tuligi muusik! Magus muusik, mis kerge kukruga ja raske rinnaga külaonude silmad hiilgama, südamed tuksuma, suud naeratama pani…
Jegor Antonowitsch, kallis mees, hakkas pikalt ja laialt jutustama, kuda just see wana auuwäärt kindrali herra, kelle teenistuses tema olla, wäljarändajate-seltsi maksuta küidi ja tarwilise teeraha asjus kõige paremini wõiwat aidata. Olewat ta ju suur talurahwa-sõber, kes 1844. aastal „Wene usu wäljalaotamise“ puhul, isiklikult Baltimaal wiibinud ning Liiwi- ja Eestimaa talupoegade suurt wiletsust tundma õppinud, oma silmaga nähes, kuda mõisnikud neid piinawad. Kui aga Krimmi rändajad ise tahta ja walmis olla teda paluma minema, siis wõiwat see kõrge ja helde herra neile kroonu poolt küll abi aidata nõutada.
Muidugi tahtsiwad kõik ja oliwad walmis, suurt inimese-sõpra paluma. Mis sa weel ootad, kui wähegi lootust on, suurtest teekuludest lahti saada! Ja kui mitte täiesti, siis wahest osaltgi. Ehk wiib kroonu oma raudteega maksuta Moskwassegi! Igatahes waja katset teha, see ju peale natukese aja palju ei maksa…
Jegor Antonowitsch oli lahkesti walmis, asja kõige esmalt enda soowitusel oma leiwa-isale ette panema, ja lubas suguwendadele ja -õdedele teisel päewal teatust tuua, mis kindrali herral wõimalik saaks teha olema. Kui ta siis weel Iidamast-Aadamast lõbusat ja ladusat juttu westnud ning mõne nägusama suguõega naljasõnu ja wiisakaid pilkusid wahetanud, lahkus ta truusüdamlise käeandmisega wäljarändajate seltskonnast, sinna endast kõigiti head arwamist maha jättes.
Ta pidas sõna. Juba järgmise päewa hommikul ilmus ta jälle, kuid mitte üksi. Temaga ühes tuli keegi wäike, kõhn, küirakas, walget werd noormees, kelle walge mütsi ees helkiw „tärn“ teda kroonu ametnikuks sundis pidama. Jegor Antonowitsch esiteles teda wäljarändajatele kui Gawril Iwanowitschi, kindrali herra sekretäri. Eesti keelt sekretäri herra
