— 511 —
tugewa, jämeda, töntsi kehaga, mida kaunis head wenemoelised riided katsiwad, sarnanes ta wäga mõnele Suur-Wene wäike-kaupmehele. Ta kandis kroogitud kuube mustjas-sinisest kalewist, sametist püksa, punast särki pükste peal, läikiwate säärtega saapaid ja mustast kalewist nokamütsi. Aga mitte ainult ihukatted ei annud talle Wene laadi, waid ka ta näoline wälimus, ta suur must täishabe, ta läikiw-mustad juuksed ja mustad wälkuwad silmad weidi tõmmukas, habeme sisse pugewas näos. Wanaduse poolest oli ta keskealine, wahest 35 lähedal.
Suguwend Jegor Antonowitsch, sorawa jutuga, põlewa iseloomuga ladus mees, awaldas oma elawat rõemu, nii suure hulga sugurahwaga kogemata kokku juhtumast, ja hakkas kohe osawõtlikult järele pärima, mis tee ja nõu rahwa pealinna toonud. Kui ta kuulis, et ta enda ees Krimmi poolsaarele rändajaid näeb, kellele saadikud talwel Peterburis sinna asumise luba käisiwad palumas, lendas ta silmast paar wennalikku sädet rahwahulga üle ja ta sõnakas suu hakkas peagi laial, magusal jutul häid uudiseid wälja laduma.
„Ja,“ ütles ta, „luba Krimmi elama asuda saite küll, ja seal antakse teile ühte ja teist toetust, aga kas teile kroonu poolt ka prii küit ja tarwiline teeraha lubati?“
Mehed eitasiwad.
„No, waadake! See oleks ometi ka tähtjas kergendus! Ja seda wõib saada, kes aga palub.“
„Eks me’ palwekirjas talwel old seegi ülewal,“ tähendasiwad mõlemad maakuulajad, „aga wastuseks anti, et seda ei soa.“
„Ei saa nüid!“ ütles Jegor Antonowitsch naerdes ja näitas oma walgeid hambaid musta habeme wahelt. „Kõik wõib saada, wennad, kui aga paluda osatakse, kui palwe õiget teed minema weeretatakse. Ilmas pole midagi wõimata, peab aga teadma, kudas peale hakata, peab häid nõuandjaid olema…“
Pereisade kõrwad läksiwad kikki. See kõlas ju nagu pilli keelde-seadmine, millele mäng järgneb!
