26.
Et wäljarändamise-mõte, sakste teenistuses olewate ajalehtede ja pappide hurjutamisest, kui ka politseilistest takistustest hoolimata, rahwa seas ikka edasi elas ja sügawamale kippus juurduma, siis kutsuti liikumise sumbutamiseks ka riigiwalitsus ise teatawa määrani appi, ära nähes, et rahwas ei pappisid, ei ajalehta, ei kohalist ülemust karwa-wõrt ei usu. Tuttaw „Pibli luggude“ ja muude Eesti keeli raamatute kirjutaja Masing, endine Saaremaa kirikuõpetaja, kes nüid Peterburi Saksa Mihkli kogudusel pastoriks oli, awaldas sisemiste asjade ministri Walujewi wolitusel lehe-kuus 1861, just sel ajal, kui Maltsweti usulised Tallinna rannas leeris oliwad, pika ametliku seletuse- ja hoiatusekirja Samarasse rändamise wastu, mis ka Eesti lehes „Perno Postimehhes“ juuni algul ilmus.
Kui ka kindlat ametlikku seletust Samarasse rändamise tingimiste kohta, misüle rahwa seas osalt ekslised arwamised liikusiwad, talupoegade silmaselgitamiseks kahtlemata tarwis oli, siis jääd ometi tähelepanemisewääriliseks, kuda ka Masing, kes ennast ise oma kirjas „ma-rahwa wannaks sõbraks“ tunnistab, wäljarändamise ja selle põhjuste peale waatab. Ka tema meelest tahawad inimesed püsti lolluse ja lapsiku kergemeelsuse pärast kodumaad maha jätta, kodumaad, kus pealegi täiesti rahul-
