— 49 —
nistus, mida „lahtiseks lugemiseks“ hüiti. Sellest wõisiwad ta „ilmalapsed,“ wendade koguduse nimekirja wastu wõtmata patused, osa wõtta. Pühapäewa-kohane jutlus, mis kirikus juba peetud, loeti uuesti ära, kuna selle eel mõned salmid lauldi. Siis pidas lugeja peast lühema wõi pikema — enamisti pikema — kõne, milles ta kirikus ja palwemajas kuuldud jutlust oma wiisil uuesti kordas. Jumalateenistus lõppes palwe ja lauluga, mille wiimase salmi laulmisel püsti tõusti.
Pool tundi hiljem algas nõndanimetatud „teine tund.“ Sellest ei tohtinud ilmalapsed, wennaste kogudusest eemalseisjad, enam osa wõtta. Kui mitte weel kolmas tund ei järgnenud, siis lasti teisele tunnile kogudusesse wastuwõetud liikmete kõrwal wahel ka need, kes weel wastuwõtmist ootasiwad, kelle nimed juba kandidatide kirjas seisiwad, kelle kohta aga liisu läbi tehtaw otsus weel tulemata oli. Enamisti aga, muu seas ka Järwamaal, peeti palwemajas kolmekordset palwetundi. Teisele tunnile lasti üksnes otsust ootawad liisulised. Muidugi wõisiwad ka pärisliikmed, kui see nende liigi-au ei haawanud, sel madalamal lugemisel kuulajateks olla, kuid mitte „Baabeli rahwas.“
Teise tunni järgi tuli siis kolmas. Palwemajasse kogus ainult „ärawalitud“ rahwas, enamisti wanemad inimesed, need, kelle nimed juba eluraamatus ülewal seisiwad — wennaste kogudust pärisliikmed. Palwemaja uksed pandi kinni ja mõni wend uste peale wahiks, et üksgi ilmalaps Jumala pärast sisse ei poeks! Ja et patuste silmad läbi klaasigi ei näeks, kuda Jumal oma lastega ja lapsed oma Jumalaga asju õiendawad, kaeti ka weel aknad eesriietega kinni!
Nüid alles oliwad „wennad“ koos. Need seal wäljas oliwad wõerad. Nad oliwad wõerad, ehk nad küll sedasama Jumalat otsisiwad, nagu „wennadgi,“ ehk nad küll kirikus ja palwemajas sedasama õpetust käisiwad kuulamas, mida „Jumala lapsed“ kuulasiwad. Lukutatud templist, kinnimüiritud Siionist kajas hale lauluheli, kostis ärras palwekõmu, ja walupilwena tõusis hulguw ja nuuksuw nutukahin wastu lage. Seal nuteti maailma pattude pärast. Nende pattude
