— 492 —
täiesti rahuloldawaks teha, et puudust ja kitsikust kannatajate määratut hulka kahandada ja wõimalikult aina popside ja sulaste peale rajada.
Siin seisab „isa Jannsen,“ see orjapidajate asju ajaw ja kasusid kaitsew „rahwamees“ oma moraali ja aadetega ihuhalasti meie ees. Mingi wabanduse-hilp ei ulata tema paljaid kohte kinni katma. Asjata oleks katse, süid tolleaegsete tsensuri-olude peale weeretada, mis rahwa eest wäljaastumise wõimataks tegiwad, sest kes rahwa eest wälja ei wõinud astuda, sel poleks ometi tarwis olnud rahwa wasta wälja astuda. Niisama asjata oleks püie, süid „ajawaimu“ arwesse pista ja öelda: isa Jannsen oli „oma aja laps,“ kes asjade peale tolleaegsete silmadega waatas ja mitte meieaegsetega. Et ka tol ajal — nagu palju waremgi juba — teiste silmadega asjade peale waadati, selgub peale kõige muu — wäljamaa wõimsatest wooludest koguni rääkimata — sellest lihtsast loost, et samal ajal nimetatud Tallinna Wene koolimees oma protestikirja sakste wastu wälja andis, kuna mitte liig kaua hiljem ka C. R. Jakobsoni mõek wälkuma hakkas. Aga „Perno Postimehe“ oma lugejategi seas, lihtsa maarahwa hulgas, leidus selsamal ajal silmi, mis asju õigemini ja õiglasemalt nägiwad, kui „rahwaisa“ enese silmad, ja südameid, mis rahwa wiletsuse kohta tundlikumad oliwad kui tema süda. Leht oli sunnitud ühele wastusele Harjumaalt ruumi andma, milles tema „armsa Järwama sõbra“ ja kirjasaatja „sajatamist Maltsweti usuliste ja Eestimaa rahwa rumaluse (see on wäljarändamise-liikumise) üle,“ millega toimetus täiesti ühes nõus olnud, hukka mõisteti ning ühe kui ka teise rahwaelu-nähtuse juurte ja õigete põhjuste külge puudutati.
„Keige esmalt tulleb küssida“ — seisis kirjas — „mis hädda aiab meie tallorahwast üht teist asja ihho ja hinge polest otsima? Seal jures tulleb ka tähhelepanna, kas neil keigist kül ehk mõllemist pudus on?
„Mis sa arwad, armas sajatamisse kirja kirjutaja: kui sul tubba wäetimaid lapsi täis on, ei olle leiwa rasokest ennam maias, ei õiget riet ennesel egga perrel ennam selgas,
