— 482 —
nende meeled segaseks teinud ja pead ümber käima pannud, ja nõnda on nemad nüid oma jõleduse ohwriks saanud, mis neile hirmus raske saab olema…“
Muidugi ei leia ka see mees sõna sõitlemiseks nende wastu, kelle eest need inimesed siia on põgenenud. Kõik süi langeb petjate, eksitajate, waleprohwetide ja talurahwa enese andeksandmatu rumaluse peale; poleks kõiki neid, asjad oleksiwad ilusasti korres — talupoeg oma põlwega, mille headuse kohta kahtlust pole, kõigiti rahul, tänulik Jumala, tänulik sakste wastu…
Mõnda humaanitawat krokudilli-pisarat moodi pärast lausete wahele niisutades, hästitab see hea herra õnnetumaid weel taga. Tema kui „Eesti rahwa sõbra ainus trööst“ on, et häda neid waeseid õpetab: „Pea tuleb tulikibe tõde wale järele, mil nad oma rumaluse-unest ärkawad. Inimesele, kes uskmata meelega teiste wastu täidetud on, ei aita muu asi, kui häda läbi targaks saada…“
Ei ka siit poolt midagi! Ei ainust kuiwa, kahwatanud, kaudsetgi tähendust lihtlabase tõe poole!
Aga siisgi leidus keegi, kes protesti tõstis!
Wihast wärisewat, kaastundmusest õhkuwat, hoolega kogutud teadmiste peale rajatud wõimsat protesti. Mitte just selle käpu-täie Maltsweti usku põgenejate, waid teo-orjuse ikke all waewlewa terwe Eesti talurahwa eest, kellele tehtaw ülekohus ja wägiwald mehele karjatawa ja hurjutawa sule pihku surus.
Kas see wast keegi oma inimene oli? Mõni Eesti talupoja-soost wäljawõrsunud rahwasõber? Wast koguni tuttaw rahwa-mees ja rahwa-isa Johann Woldemar Jannsen, kelle silmad ehk ometi wiimaks rahwa häda kohta, enam lahti ja haleduses niiskeks oliwad läinud, selle waese töötawa rahwa häda kohta, kelle kasuks ta ju oma osawat sulge ütles liigutawat?
Oh ei!
See, kes protesteeris, oli keegi wõeras. Ei see olnud eestlane, ei sakslane. Ei see olnud keegi tuntud rahwa-mees ega mõni kodumaa rahwasõbralik seltskonna-tegelane. Ei ta seisnud Eesti talurahwal sugu, seisuse ega ameti poolest kuidagi lähedal. Ise nimetas ta ennast oma protesti all
