— 478 —
Oodatud päew, oodatud teine ja kolmas — ei ikka weel midagi! Aeg läinud igawaks ja nälg tulnud kätte. Mis muud, kui hakatud aga jälle kodu poole purjetama — kui kaua sa tühja kõhuga lageda taewa all ikka ootad!
Kodurannast waadanud inimesed, kuda üks purje teise järele neeme tagast paistma hakanud: Juba tulewad, ehk küll kolme päewa eest palwetasiwad, et Jumal neid tagasituleku eest hoiaks! Ilmalapsed rannas wõtnud neid naerma suumuigutamise ja pistwate sõnadega wastu.
Petetud laewa-ootajad kogunud nukralt, nagu wette kastetud kanad, Jüri Jüri tuppa kokku ja norutanud seal peaaegu päewa otsa, kui parajasti keegi Tammistu mees, soola-koormaga Soomest tulles, randa jõudnud ja koos olewate meeste peale tulist kurja hakanud, paukuma et: „Mis kurat te’ siin wahite, kui mulle appi ei tule soola maale kandma!“ Paukunudgi mehed koost lahku, kes talle üksteise järele appi tulnud, salakaupa warjule toimetama.
Salakauba weo ja warjamise asjus oliwad kõik randlased, usu ja muude wahede peale waatamata, wennad täis murdumata ühistunnet ja üksmeelt. Oli ju salakaup kehwa kalasaagi puhul nende ainuke sissetulek, sest põldu oli neil nii wähe ja seegi nii armetu ja kõwa rendi all, et see nende ülespidamisele peaaegu mingit alust ei andnud. Kõwast walwusest hoolimata weeti salakaupa, iseäranis soola, õieti rohkesti sisse, mida siis kaugemal maa sees, enamisti Järwamaal, rahaks käidi tegemas. Kui suur rannarahwa üksmeel ja ühistunne seejuures oliwad, tunnistab nähtus, et konterbandi-wedajate kinniwõtmist tolliwahtide läbi hoopis arwasti ette tuli, nii arwasti, et säherdusest juhtumisest nagu poolest imest kaua räägiti.
Kui Häignast tagasi oli tuldud, hakatud endist warandust üleaedsete ja teiste omandajate käest jälle tagasi koguma, kuid peaaegu poolest jäädud ilma. Ka lesk wabatnaine saanud käsu, ärawiidud kala-wõrkusid omanikule tagasi tuua, mida ta ka teinud. Koormat selga wõttes õhanud wanake: „Mis meie rõemuks arwame, lä’eb hädaks, waewaks peage!“
