23.
Noore maakuulaja aruanne sai ainult tema isale ja selle ligematele ja kaugematele üleaedsetetele täieliselt tuttawaks; eemal elawad maltswetid kuulsiwad enamisti ainult kirja kahmetut kaja mitme suu kaudu, kuna mitmed sellestgi ilma jäiwad. Saadiku teatustest juurdus muidugi igale waewatud ja koormatud wäljarändamisehimulisele talupojale, kuulis ta neid nüid täieliselt wõi poolikult, iseäranis see meelde, mis tema ihkamisele wastu tuli, ja see oli: Maad Krimmist saab — abi kroonu annab! Kõik raskused ja halbtused, millest kiri asumaa kohta rääkis, kuiwasiwad selle julgustawa teadmise kõrwal kokku, seda enam, et talupoeg enesele ikka ja ikka jälle pidi ütlema: pahem kui siin ei wõi ju kusgil mujal ka olla, küll aga parem.
Paraku tuli maakuulaja hea sõnum, et maad ja abi saab, weidi hilja. Ta ei leidnud enam palju kaineid inimest eest, kes seisukorra peale iseenda tulul külmawereliselt ja arupidawalt oleksiwad waadanud. Ta leidis hulga õnnetumaid eest, kes häda tõttu, mis neid oli tabanud, pea oliwad kaotanud wõi usulise hullutamise tõttu, missugust tööd märatsewad „abiapostlid“ nende kallal tegiwad, waimlise sõgeduse teele oliwad sattunud.
Mai-kuu teisel poolel, 1861, wõtsiwad Maltsweti usulised kätte ja hakkasiwad kõige toru ja trossiga Tallinna poole rändama. Rändajate seas ei olnud mitte ainult need perekonnad ja wallalised inimesed Järwa-Madise kihel-
