— 469 —
teised Krimmi linnad. Turul nägiwad kolm eestlast oma rõemuks ka juba kütte- ja tarbepuid, pealegi sadade koormate kaupa. Puid polnud nad ju mitu nädalat enam näinud. Sest Perekopi linnas, kui ka maal, köeti ahjusid puude puudusel kuiwatatud lamba- ja weise-sõnnikuga.
Meeste esimene toimetus Simferopolis oli muidugi kuberneri juurde minna, nagu see neid Perekopis käskinud. Kuberner tundis maakuulajad ära ja laskis neile kantslei-direktori kaudu ametliku kirja walmistada, millesse meeste teekonna otstarbe ülesse oli tähendatud ühes käsuga kubermangu ametikohtadele, saadikutele nende toimetuses wõimalikult abiks olla ja neile ei ühelgi wiisil takistusi teha. Nähtawasti oli kohalikul ülemusel elaw soow, elanikkude poolt tühjaks jäänud maad tööwõimsate inimestega jälle perestada ja elustada. Seda ei nõudnud mitte üksnes kroonu, waid ka kohaliste mõisnikkude tulu. Sellest see lahkuse ja helduse mahl loodetawate asunikkude saadikute peale peaasjaliselt tilkusgi.
Kuberneri kantsleist mindi kohalisesse kroonumaade walitsusesse. Siin aga ei sobinud asjad enam nii hõlpsasti kui senistes ametikohtades. Nõuti meestelt Lõuna-Wenemaa kindralkuberneri luba siia-asumiseks ja maade wäljawõtmiseks. Saadikute tähenduse peale, et Keiser ise neile selle luba juba andnud, mis aga kirjalikult Eestimaa kuberneri kätte läinud, wastati õlasid kehitades, et see ju õige wõiwat olla, aga kus tunnistus? Ilma selleta ei wõidawat neile siit kroonu maad anda. Pandi aga meestele ette, kas Peterburisse telegrahweerida wõi palwekirjaga kindral-kuberneri poole pöörata, milles nimetatud wõiks olla, et palujad säherduse luba juba waremalt Keiserliku Majesteedi käest saanud.
Nüid oli hea nõu kallis. Meestel polnud ühe ega teise ettewõtte kohta õiget usaldust, iseäranis rohket ajakulu kartes. Tehti seepärast otsuseks, kindral-kubernerile küll palwekirja kirjutada, aga seda temale mitte postiga saata, waid ise kätte wiia. Kindral-kuberner aga asus Odessas. Nii seisis meestel korraga kaunis pikk maa- ja merereis ees.
