22.
Maltsweti usuliste lootus, et nende Mooses ja Aaron Kananimaa õnnelikult kätte leiawad ja oma rahwa kewadel Egiptusest sinna wiiwad, oli nii kindel, et paljud juba aegsasti pärast nende äraminekut endid pika teekonna wastu hakkasiwad ette walmistama, iseäranis kõik need, kelle passid maakuulajate käes oliwad. Kui nemad minema ei saawat, siis ei pidada enam lehmal wasikat ega hobusel warssa sündima, ega tahta nemad enam elada — kinnitanud nad Pärnu Eesti lehe sõnade järele. Hakati loomasid ja kõiki asju, mida ühes wõtta wõimata, tükk-tükilt ära müima, ja mida ligemale kewade jõudis, seda agaramalt aeti asja. Ehitati ja rautati ka juba laudadest kastisid, kuhu kaasa wõetawaid tarbeasju sisse taheti panna. Ettewalmistajate seas leidus ka rohkesti neid ime-usulisi, kes oma talu wõi teenistust üles polnud ütelnud, kellel siis ka reisimiseks passi ei olnud; neid, kes mõtlesiwad: kui minek lahti, ega Jumal ja prohwet siis meidgi maha jäta! Niisugused unistajad saiwad tükiga walmis, et kewadel põllud kündmata ja wilja maha tegemata jätsiwad. Kellel seda enam tarwis, sest ammu enne sügiset oleme tõotatud maal!
Kõiksugu soniwad jutud ja luulekujutused, millede munemise ning wäljahaudumise eest Maltsweti märatsewa
