— 45 —
kirikherra mõistsiwad teineteist, aga kumbgi ei mõistnud talupoega. Nagu mõisnik, nii jäi ka kirikuõpetaja, talupoja hingekarjane, temale wõeraks. Ja see wõerus oli seda suurem, et kirikherra, nagu Saksa mõisnikgi, talupojale juba rahwuse poolest wõeras oli. Karjane ei saanud hingega, hing karjasega sel keelel rääkida, mis mõlematele ühine, omane, kodune oli — nad ei saanud hinge-helisid, südame-heali wahetada, kui nad ka seda oleksiwad wõinud ja tahtnud. Nende wahel ei tekkinud seegi olukord, mis sulase ja hea peremehe, alama ja hea ülema wahel walitseb. Selleks puudus kirikherral liig sagedasti see ligitõmmaw, lepitaw, teed tasandaw, wahesid warjaw omadus, mida lihtsaks inimese-sõpruseks, inimlikuks lahkuseks nimetatakse. Talupoeg läks õpetaja juurde niisama kartlikult tuksuwa südamega, niisama roomates ja küirutades nagu mõisasaksagi juurde, ja teda lasti kirikumõisa niisamati taga-ukse ja taga-trepi kaudu sisse nagu rüitlimõisagi. Ja kui kirikherra enesel asja arwas olewat, siis kärkis ta talupoja peale niisama kurjalt ja käskiwalt, nagu mõisaherra kärkis, kui ta enesel asja arwas olewat. Ning mõlemad arwasiwad endil selleks ikka asja olewat, sest et nad niisugust ümberkäimist talupojaga tema kaswatamiseks ja õpetamiseks pidasiwad. Ilma waljuseta pidi talupoeg nende arwamise järele hukka minema — weel enam, kui ta — nende arwamise järele — juba oligi…
Ja alamat, lihtsamat liiki hingekarjused? „Armuõpetuse“ kuulutajad rahwa oma rüpest? Kristliku wennause ja wennastuse õpetajad?
Nah, need tegiwad, nagu nende kõrgemad ametiosalised eel. Wahe oli ainult graadiline. Nad tegiwad, nagu kõik waimulikud mehed, kõik kiriklased teewad: nad muretsesiwad ahnuse ja kadedusega oma ühisuse, Herrnhuti ususeltsi, ja oma isiku wõimu, tugewuse ja suuruse eest. Nad töötasiwad iseenese, mitte rahwa heaks. Nad eraldasiwad endid rahwast seega, et nad tema waraliselt ja waimliselt liikidesse jaotasiwad — paremateks ja pahemateks, kõrgemateks ja madalamateks. Nad tõukasiwad rahwa enesest eemale, sest et nad isiklikule auahnusele ja kasupüidele oma kogudu-
