Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/441

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 440 —

tust aru hakanud pidama, et kust need wõerad talupojad ometi peaksiwad teadma, et neil Perekopis poeg on! Ja kas ehk ei sünniks neile kirja kaasa anda, sest kui nad sinna lähewad, siis otsiwad poja ometi ülesse, mis wäikeses linnas raske pole. Seda kuuldes, julgesime uuesti herra palwele minna. Oligi siis nii lahke ja kirjutas meile kirja kaasa, milles ta meid pojale soowitas.

See wana herra oli oma poja Krimmis olemise kartuse pärast ülemuse eest ära salanud, polnud ta ju keegi muu kui kuberneri kantslei-direktori Hieckisch’i wend, kes ise ka sealsamas kantsleis ametis oli! Kuberner pidas meid meie wäljarändamise-himu pärast kurjategijateks — kuda tohtis siis keegi tema ametnikkudest niisugustega tegemist teha! Herra Hieckisch’i kartus paistis ka sellest küllalt selgesti wälja, kuda ta meid kõwasti kinnitas, ei ühelegi inimesele hingata, et tema kuidagi meie asja aidanud edendada. — —

Weel sellesama päewa õhtul, wastu ööd, tuisust ja pilkasest pimedusest hoolimata, sõitis noor Malts tõlgiga linnast wälja kodu poole, seniseid reisiseltsilisi kurwalt maha jättes. Teise päewa lõunaks jõuti Orgmetsa. Seal kuulis noormees oma suureks trööstiks, et onu Maltswet, Krimmi rändamise peaõhutaja ja terwe liikumise waimline juhataja, kellega ta asja üle weel lõpulikult nõu tahtis pidada, nende külasse ühe jõuka sõbra juurde olla tulnud. Muidugi pidas Maltswet ennast siin, nagu ka mujal igal pool, wõimalikult salajas, sest teda otsiti nagu tulega taga. Temale kui ka mõnele muule ustawale tuttawale anti Gustawi kojutulek waikselt teada ja kutsuti nad nõupidamisele, mis ettewaatuse pärast öösel hilja pidi sündima. Kui nooremehe isa kuulda sai, et maakuulamise hädaohtlik teekond nüid Gustawi peale üksi jäänud, ei tahtnud ta sellest midagi teada ja keelas reisimiseks oma luba, seletades, et Gustaw ju tema ainus poeg ning wanemate ainus tugi on, keda tema sel wiisil „kadumise peale“ ei wõiwat ära lasta. Kuid Maltswet astus wennale wastu ning pidas talle wäikese, aga mõjuwa kõne:

„Armas wend,“ ütles ta, „et sinul kui isal õigus on, poega minemast keelata, ja et sa tema pärast hirmu tunned,