— 439 —
algas nüid saksakeelne mõttewahetus, mille lõpul kuberner mulle ütles:
„Need rahwa passid wõid sa ühes wõtta, neil on seesama õigus, mis sinu passil. Aga rahwast ei tohi sa kedagi enesega teele kaasa wõtta… Ja nüid mine, kuhu tahad!“
Läksime tuttawate juurde korterisse, murekoorm südame peal. Mis pidime nüid peale hakkama? Minul oli küll luba minna, „kuhu tahtsin“, aga kuhu pidin ma noor ja asjatundmata poisike üksi minema, kuna wanemad ning jõukamad ja nõukamad maha oliwad sunnitud jääma! Ei midagi — teised seltsimehed andsiwad mulle nõu, üksi teatud tõlgiga Krimmi minna ja asjad, kuda iganes wõimalik, õigeks ajada. Küll ei olnud umbes 2000 wersta pikkune teekond tol ajal, kus raudteed puudusiwad, kellegi naljaasi, aga ettewõte oli tähtjas ja aeg kasin, seepärast tegime selle nõu otsuseks. Seltsimehed Selbach ja Nort andsiwad mitmed passid oma käest minu kätte, iseeneste passid jätsiwad omale. Ka andis Nort minule 150 rbl. reisiraha, aga et ma selle summaga teadu pärast läbi ei wõinud saada, siis pidi weel mõni teatud rahamees abi andma, kuna wolimehed raha rahwa käest, 3 kuni 4 rbl. passi pealt, tagasi pidiwad korjama. Ühtlasi uuendasime kaupa endise tõlgi Tõnissoniga.
Meie endisest plaanist oli siis kriips läbi tõmmatud ja raske ning hädaohtlik teekond minu peale üksi langenud.
Üsna kogemata leidsime midagi, millest oma ettewõttele minu teekonna puhul kergendust wõisime loota. Meie Tallinna tuttawate juures teatas meile üks teenija tüdruk, et nende herra poeg pidada Krimmis, Perekopi linnas, kohtuametnikuks olema. Sellelt wõida meie ehk oma asja kohta head nõu ja juhatust saada. Kohe läksime tüdruku juhatusel tema herra juurde, et sellelt ta poja adressi paluda. Aga wõta näpust — herra salgas poja ära! Ei temal olla Krimmis poega, kelle juurde meie wõiksime nõu minna küsima. Pika ninaga saadeti meid tagasi… Aga natuke hiljem saime teada, et herra peale meie äraminekut prouaga täis imes-
