Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/438

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 437 —

Ta kutsunud oma wana opmanni toapoisi läbi suure tuhinaga enese juurde ja rääkinud temale nagu ilma-imet, et noormees Malts kahe teise talupojaga Peterburis käinud, koguni Keisri ette tikkunud ja palwekirja ära andnud, milles nad mitte üksnes Maltsweti usulistele, waid ka teistele talupoegadele luba palunud, Krimmi elama asuda. Ja mis kõige hullem — Keiser lubanud! Wana walitseja küsinud imestades, kuda see wõimalik olla, et talupoeg Keisri ligidale peaseb. Mispeale baroni herra seletanud, et küllap neil head nõuandjad olnud. Lisanud weel juurde, et Eesti talupoeg Krimmis paraku wäga hästi elama wõiwat hakata, kui talle kroonu poolt maad ja abi antakse; sõja-ajal, wäeteenistuses olles, õppinud tema Krimmi olusid tundma ja leidnud maa wiljaka olewat. Neile, kodumaa mõisnikkudele, saawat aga muidugi wäga kahjulik olema, kui rahwast palju ära läheb, õhanud baroni herra…

Ma sõitsin nüid wiibimata Tallinna, kus teised seltsimehed mind juba ootasiwad. Kohe läksime koos kuberneri juurde. See wõttis meid aga hoopis karmilt wastu. Tema silmas olime suure kuritöö ära teinud. Kindral von Ulrich, saks nagu teisedgi saksad, heitis meile mõrudalt ette, miks meie Keisrit oma palwega tülitama läinud! „Eks te läinud otsekohe Krimmi, kui teil see nõu juba oli, ja wõtnud sealt maa wälja, kui seda teadsite saada olewat, aga mis asja oli teil Keisri käest küsima minna!“

Wastasime, nii hästi kui mõistsime, et meil ju kroonu maad ja kroonu käest abi waja oli, mida ometi riigi-isa käest pidime paluma, ja et Keisri herra seda mitte pahaks ei pannud, seda wõida kuberneri herra wastusekirjast näha.

Küsis siis, kes meile palwekirja kirjutanud. Luiskasime, et Peterburis lasksime kirjutada. Kui meile keiserlik wastus teada antud, kästi meid minna, sest soowitud luba meil ju nüid olewat. Kuid meil oli weel midagi südame peal, midagi wäga murelikku. Meie tähendasime, et meie passi-aeg wastuse ootamisega juba lõpule jõudnud, ja palusime endile uusi passisid. Aga sellega olime jälle kuberueri käpa all. Külmalt wastas ta, sellega ei olewat tal midagi tege-