20.
Kui saadikud kodumaale tagasi jõudnud, andsiwad nad endi wolitajatele käigu tagajärjest aru, ning põnewusega jäiwad Maltsweti usulised Eestimaa kuberneri käest keiserlikku lubakirja ootama. Nüid, kus nende ettewõttele teataw põhi ja pide muretsetud, ei salanud nad ka kauemini enam oma wäljarändamise eesmärki, waid tunnistasiwad, et nemad mitte Samarasse ei lähe, waid „soojale moale, kuulsasse Krimmi, kus wiinamarjad kaswawad.“
Kahinal läks sõnum üle maa laiale ja äratas talurahwa seas suurt imestust. „Maltsweti tallekesed tahawad Krimmi minna!“ teatas üks suu teisele. „Nende saadikud käinud Peterburis, kõrge kroonu andnud luba!“… „Koguni Keisri ees käinud!“ lisasiwad teised juurde, kuid see teade leidis rohkesti umbusklikka, kes seda tühjaks naiste loriks seletasiwad. Talupoegi lastakse nüüd Keisri ette — kuhu sa selle aruga lähed!… Maltswettide põhjusmõttelised wastased aga leidsiwad asja, neile uut naeru- ja pilkerahet kaela saata; nad püidsiwad terwet lugu hirwitades naeruwääriliseks lolluseks teha ja põlgtuse alla heita, ning üks laimu- ja sõimujutt teise järele lasti lendu.
Sakste seas tekkis uus tuhing tusast ärewust. Nende asjaajajad ja kasude kaitsjad kantslis hakkasiwad „kalli maa-
