— 431 —
taluinimestele asjata kulu teeks, kui nüüd talwisel ajal peaksime nii kaugele sõitma. Hoopis kergem oleks, kui meie kewadel rahwaga ühes joonega sinna läheksime, kuna meie maaga, mis riigiwalitsus meile annab, rahul oleksime.
Aga see palwe jäi täitmata. Seletati ära, et Krimmis ka palju kõlbmata — kiwist ja soolast — maad olla, seepärast pidada meie ise endile kõlbliku asukoha wälja walima, ja see oli täiesti õige. Lõpeks lubati meile meie palwekirja peale weel kirjalik wastus anda, kuid enne kolme päewa ärgu meie seda oodaku. Meie aga tähendasime alandlikult, et meie aeg sugugi ei luba oodata, sest et meie passid maakuulamise teekonnaks ainult poolteise kuu peale wälja on antud. Kindral-adjutandi herra arwas seepeale, meie wõida küll ära reisida, kirjalik wastus meie palwe peale saadetawat Tallinna Eestimaa kuberneri herra kätte.
Tänasime alandlikult kumardades adjutanti — meie olime oma asjaga walmis! Jäime aga weel waatama, kuda lugu teiste seltsimeestega läheb.
Nende waeste käsi käis halwasti. Nemad oliwad endi palwekirja sisse palju kaebtusi lasknud kirjutada, nimelt, et nende kohtadele palju tegu ja renti peale pandawat, et mõisnikud neid iga wähema kui süi eest kangesti karistada, iseäranis raske ihunuhtlusega, jne., ning sellepärast paluda nemad, et neile luba antaks kroonu toetusel Samara kubermangu kroonumaa peale asuma minna… Mitte ainult ei lükatud nende palwe tagasi, waid mehi noomiti ka weel waljusti, üteldes:
„Miks teie tulite siia Keisri Majesteeti tülitama kaebtusega?! Miks teie ei kaeba, kui teile ülekohut tehakse, endi kubernerile, kindral-kubernerile ja, kui waja, senati-kohtule? Ka ministri herrale wõite kaebada, aga mitte Keisri herrale. Keisri herra käest wõib aga üksnes midagi paluda. Nagu näituseks: need kolm meest seal paluwad endile Krimmi poolsaarele asumiseks luba — waat see on palwe, ja seda wõttis Keiserlik Majesteet armulikult täita…“
Mehed oliwad ootamata tõrelemise üle nii ehmatanud, et nende Wene keele mõistja midagi wastata ei märganud.
