— 430 —
all palee ukse ees seista ja meid oodata! Andsiwad meile aga nõu, et kui Keisri adjutant wälja tuleb palwekirju wastu wõtma, et neid Keisri kätte läbiwaatamiseks anda, siis pidada meie temale kohe politsei waritsemisest teatama ja kaitset paluma, muidu wõida meie käsi halwasti käia. Et need sõnad meid hirmuga täitsiwad, on iseenesest mõista.
Warsti ilmus sealt uksest, kust Keiser sisse läinud, tema adjutant. Olime Keisri wälimuse üsna lihtsa näinud olewat, siis kandis tema kindral-adjutant, üks wanadlane würst, seda toredamat, kullast särawat mundrit, kuna ta rinda üleni paljud auumärgid katsiwad. Adjutant wõttis meie palwekirjad wastu ja wiis nad Keisri kantseleisse. Meie aga jäime põnewusega, kartuse ja lootuse wahel waakudes, otsust ootama.
Wõis wist küll tund aega mööda läinud olla, mis meie meelest päewa pikkune oli, kui jälle suured tiiw-uksed lahti läksiwad ja seesama adjutant, meie palwekirjad käes, sisse astus, meid kolme nimepidi oma ette kutsus ja meile tõlgi kaudu järgmist kuulutas:
„Teie soowite Krimmi poolsaarele elama minna ja palute seks Keiserliku Majesteedi käest luba. Majesteet on teie palwe kõigearmulikumalt kuulda wõtnud ja soowib teile õnne seal elamahakkamiseks. Teie saate sealt kroonu maad ja abi asumiseks. Aga teie ütlete oma palwes, et teie kauge tee pärast ei tahaks enne sinna minna maad ja kohtasid waatama. Keisri herra ei arwa mitte heaks, et teie terwe rahwahulgaga sinna lähete, enne kui maa on ära waadatud ja asukoht wälja wõetud…“
Siis lisas ta weel juurde: „Teie nimetate oma palwekirjas, et Eestimaalt üksnes wiis hinge saja pealt tohtida wälja rännata. Keiserlik Majesteet ei tea, kas ja miks niisugune seadus olemas on. Seda küsitakse Eestimaa kuberneri herra käest järele. Keisri herra annab luba kõigile minna, kes aga soowiwad ja jõuawad.“
Lõpeks küsis adjutant, kas meil weel midagi suusõnal paluda on. Uuendasime siis oma palwet maa waatama-minemise asjus, põhjendades, et see meile kui kehwadele
