— 427 —
Raamatu kirjutaja annab siin Orgmetsa saadikule Gustaw Malts’ile sõna, kes palwekirjade äraandmise lugu oma käsikirjas „Ajalugu Maltsweti usust ja Krimmi rändamisest,“ mis minul materjalina tarwitada oli, järgmiselt kirjeldab:
Jaanuari-kuu 16. päewal 1861 oli siis see tähtjas päew, mis minul kui ka wist teistel seltsimeestel surmani meeles seisab (wõi seisis). Sel päewal astusime sammu, mis eestlaste Krimmi rändamise kohta otsustawaks sai.
Ilm oli sompus ja külm kare — üteldi 27 graadi olewat; tahtis aga ka nina ära näpistada. Muidu polnud just häda — oliwad meil ju kuued-kasukad ülestiku seljas ja suured Wene saapad jalas, milledele hea tort õlgi sisse pandud. Nõnda tõttasime mööda Newski prospekti edasi, tuhkjas lumi krõuksus saapataldade all. Külmast hoolimata oliwad meie pead märjad kiirest käimisest ja kartusest, et wahest hiljaks jääme. Mis tundmused minu seltsimeestel oliwad, seda ma ei tea, aga minu meelest oli, nagu läheksin mõne üleilmliku kohtu ette.
Talwepalee ette jõudes nägime kohe endi teisi seltsimehi. Olime parajal ajal tulnud. Teretasime kodumaa mehi ja jäime neist ettewaatlikult sammu kümme eemale, palee auwärawa ligemale, kust keiser üteldi wälja tulema.
Mõni minut hiljem tuli meie juurde keegi kõrge wäeülem, waskne kiiwer peas, mille otsas suur jõhwidest tutt seisis. Meid terawasti silmitsedes küsis ta meie käest Wene keeli midagi. Wastasime, et meie Wene keelt ei mõista ja et meil tõlk on. Wiimane oli omale nägusa ohwitseri-mantli ostnud ja ta rinda ehtis teenistuse eest saadud Anna ordu kullatud auraha. Meie tõlgi kaudu küsis wäeülem meilt nüid, kust meie olewat ja mida meie tahtwat. Kui ta kuulda oli saanud, et meie Tallinnamaa talupojad oleme ja Keisri herrale palwekirja tahame anda, nõudis ta wiimast kohe näha. Meie näitasime temale aga, et palwekiri kinni on pitseeritud, ja tähendasime, et meie kirja üksnes keiserlikule Kõrgusele tahame ära anda. Seepeale nõudis wäeülem tungiwalt, et meie temale ütleksime, mida meie kirjas palume.
