Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/426

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 425 —

kalli waraga midagi peale hakata. Waatleb teda ainult. Silmitseb oma wara igast küljest. Puutuda ei südanda… Tüdruk aga sosistab roidunult, iseäralise naeratamisega, mis magusale naeratamisele sarnane:

„Ma tulen sinu juure peitu, Oadu!… Puhkama tulen…“

Mispeale nad niiske rohu peal — nad on mõisa puiestikus — istet wõtawad ja jutu praktiliste asjade poole pöörawad.

Aadul on lähemate sammude ja terwe ligema tulewiku kohta plaan walmis, mida ta nugrilt harutama hakkab. Kindel on, et Else wanemad wastu punniwad. Nende wäimees wõib ju ainult Maltswet olla. Aga Aadu loodab nendega walmis saama. Ta heidab maltswetiks, kui muidu ei lähe. Silmakirjaks muidugi. Wiina ongi juba maha jätnud, piibu wõib ka maha jätta. Pruudi mahasaamiseni on weel mõni kuu aega — see jätkub. Aadu oskab Mihklile ja Liisule juba hinge pihta rääkida. On wastuseis üle määra kõwa, siis peab neile tütre olekut ilmutama. Muidugi wõtab Aadu isa-süi oma peale, mis usutawaks saab, kui Elts seda omalt poolt kinnitab. Paha on, aga pole parata! Mõlemad kahetsewad südamest oma eksitust ja lubawad seda Jumalalt ärdasti andeks paluda. Julgesti lepiwad wanemad sellega, olgu wõitlus nii pikk ja kibe kui tahes… Sakste poolt pole muidugi takistust karta — saladuse nendepoolne osa on ju sedawiisi kõige paremini hoitud… Siis papi juurde ja pulmad!… Kuhu elama asuda? Juba koht walmis waadatud. Kusgil selle kihelkonna kaugemas wallas; ilus uus saun, kartuli-maaga; praegu tühi saunamehe surma pärast; wii peremehele käeraha, ja asu igal ajal sisse. Ja raha Aadul on ja teda tuleb iga päew juurde…

Pruudi silmast kukkus peigmehe käe peale suur soe pisar.

Aadu Wikerpuuril ei olnud enam küiru seljas.