— 424 —
ette wõt’… hea ja mureta… ja ma sulle paha sõna ilmasgi ei ütleks… mossis nägu ei näitaks… Ja tööd jaksan teha…“
„Sina… sina…“ Tüdrukul purtsawad pisarad silmast, heal jääb kurku kinni…. „Aga sa kuulsid jo, kui ropp ma olen… Wõi — wõi pilkad mind…?“
Aadu tõsiselt, julgemalt, rõemlise ärewuse pärast wärisedes:
„Ei pilka… Mehesõna… Ropp oled niikaua, kui sinna seapesasse jääd. Kui wälja soad, oled puhas… Mulle oled puhas…“
„Aga nende laps…!“
„Laps on laps… Lapse kaswatame üles… Lapsel ei pea wiga olema minu juures…“
Else meelest on, kui peaks ta põlwili maha langema selle imeliku inimese ette, kes tema jõledust tunneb ja ennast temast ometi halwemaks peab, kes niisugusele kõlwatumale peastmist pakkudes ise weel alandlikult palub, kes walmis on iga ohwrit kandma, et aga sellele langenud inimese warjupaika ja head põlwe muretseda… Ta tahaks temale wastata, ta ohwrit tänukarjatusega wastu wõtta, aga ta ei saa sõna suust… Just sel silmapilgul, selle mehe truu, karske pilgu all, tunneb ta alles täiel määral jälkust iseenese eest, ja nagu kiuste tantsiwad ta mälust need roppused läbi, milleks ta oma ihu seal suures patumajas hulk aega on tarwitada lasknud.
Aadu wõtab ta kuuma käe hellalt pihku; tasa ja pool nukra naeratamisega:
„Ei sa soa mu küirust wist üle…?“
Aga nüid kähwab tüdruk elusse.
„Sul ei ole küiru — küir on üksi minul!… Ja kui sa arwad, et sa mind minu küiru pärast wiimaks põlgama ei hakka — seda oleks mul raske kanda — siis wõta mind!“…
Nüid on kord poisi käes, asjata sõna otsida. Ta nägu koidab ja silmad siretawad. Nagu pühalik kohmetus on ta peale heitnud. Ta seisab selle suure ilusa tüdruku ees, kes nüid tema oma on, ja teeb näo, nagu ei mõistaks ta nii
