— 423 —
näis kindel olewat, et isa oma usuhulluses ta sedamaid maha lööb, kui lugu kuulda saab. Ja siis ema ja õe südamewalu, mille peale mõeldes ta mõistus segi kippuwat minema!… Et tema üle juba ammu halba räägitud, seda ta teadis, wõi õigemini, aimas. Aga ta oli ennast seega trööstinud ja wabandanud, et rääkijatel ju tunnistused puuduwad. Noori naisterahwaid laimatakse nii sagedasti. Ja nüid — nüid oli tunnistus tulekul — wastuwaidlemata selge ja kindel!
Küirakal rättsepal oli õnnetumale ainult üks nõu anda: mingu mehele, enne kui kardetaw tunnistus käes! Abielu heidab seesugusele häbile ilma silmas katte peale.
Aga kellele? Kes niisugust tahab!
Selle küsimise peale sattus Aadu Wikerpuur kauakestwasse waikimisesse ja sügawasse mõttesse. Tõstis küll mitu korda silmi ja liigutas suud, nagu tahaks wastust andma hakata, aga ikka jättis katki. Ja nägu oli kohmetu teisel, suu nii aralt naerukil, pilk nii nõutu ja abita, pikk nina nii umbusklikult longus, et Else lootus tema nõu ja abi kohta kahwatama lõi. Kuid wiimaks hakkas ta ometi kõnelema, tasa ja kogeldades. Ta ütles esimese hooga ainult:
„Kui sa minule tuleksid, Elts…“
Ja siis lisas ta, nagu koormat tagasi lükates, juurde:
„Woata, Elts, mina tahaksin sind soada… Ma olen enesele seda pähe wõt’… Ma ootasin sind…“
Tüdruk wahib talle tummalt, pärani silmil, näkku.
„Mis on old, see on old — sinna põle parata… Ja see põle minu asi… Ega ilmas inglid ela — patused inimesed oleme kõik…“
Ja kui tüdruku suust ikka weel musta ega walget ei tule:
„Elts, ma ootasin sind… Arwasin isegi, mis mulle praegu kurtsid… Mõtlesin siis: enne ei kõlwand — nüid ehk hakkan kõlbama. Mul kühm seljas, temal südames… Wiinagi jätsin maha, et wahe wäheneks, ja ootasin… Wahe jo weelgi suur — eks ma seda tea küll — aga… sul peaks hea olema minu juures, seda olen enesele kindlast’
