— 420 —
pesa hakkab ehitama, et ta südame külge Maltsweti usu asemel mõni nugissilm rippuma on jäänud. Aga uudishimulistele, kes sinna poole sihtiwaid tähendusi tegiwad, pööras meister Wikerpuur oma küiru nina alla ning kaebas, et kamel ennem nõelasilmast läbi, kui tema oma turja-mäega tüdruku silmast sisse peaseda, ehk olgu siis, et tüdruk ise kah küürakas on, kuid säherdust — kes talle ka natuke meeldiks — ei olla ta senini weel leidnud.
Oma eluga mõisas näis Aadu wäga rahul olewat, mis tema alalisest heast tujust selgus, kui ka sellest, et ta omale ikka uut tööd juurde nõutas. „Kes nüüd ei tule, see mind niipea näha ei soa, ja siis walate pisaraid, sest Wikerpuuri wasta ometi keegi teine tööd ei tee,“ seletas ta wahel mõisateenijatele. Ja et see õige teati olewat, et Wikerpuuri tehtud kuued ja kasukad ikka nagu „selga walatud“ oliwad, siis ei jäänud meistri ähwardaw manitsus tagajärjeta: uusi töösid lupsis juurde tulla ja Wikerpuuri mõisa-jäämine jätkus nädal-nädalalt ikka edasi.
Kui naljahammas, kõhurääkija ja jutukas seltsiline maitses ta mõisas muidugi weel iseäralist lugupidamist, iseäranis nooremate seas, kes ilma temata warsti enam ühtegi kiigepidukest ja pitspallikest ei mõistnud pidada. Aadu ees ja Aadu taga! „Minge Aadu järele!“ öeldi, kui lõbu kord tekkida ei tahtnud. Olgu poiss ehk tüdruk — Aaduga oli igaüks sõber, Aadu oli kõigi usalduse-mees. Usaldus tekkis tema wastu tahtmata. Isegi kõige õrnemaid südame-saladusi usuti tema hoolele ja küsiti temalt nõu, ja mitte ainult poiste poolt. Sest naljahammas Aadu leidis ka tõsiseid silmapilkusid, ja siis rääkis ta sõnu, mis meelde jäiwad, ning andis nõu, mille järele tegemast kellegil kahetseda ei olnud.
Selle usalduse peale waadates, mis talle mõisa nooruse poolt üleüldiselt wastu kanti, tundis Wikerpuur teatawatal tundidel seda suuremat kurbtust, et toatüdruk Elts tema wastu nii kinnine oli, jah temast, nagu ta arwas märkawat, koguni eemale püidis hoida. Ja ometi oli ta Elsega kauemini tuttaw, kui nii mõnegi muuga, ja oli talle kord oma
