— 417 —
midagi wälist. Esimese waatega ei näinud ta midagi, kollane wirwendus pimestas teda. Siis kähwatas ta istukili. Tema aseme ees seisis keegi, nagu läbi udu nägi ta seda. Lähemal silmapilgul tungis ta suust pooleks hammustatud hüie. Ta nägi juba selgemalt.
„Anu!“ Suur imestus näis tal sõna suust wälja pitsitanud olewat. „Anu — sa tuled ilma kutsumata!“
Ja ärewalt hakkas ta ennast asemel nihutama ja kohendama, kuni ta, ülestõusmist rahutult katki jättes, põlwede peale peatama jäi.
„Ja Juku!“ sosistas ta, naise käekõrwal wäikest kõhna poisikest silmates. „Anu ja Juku mõlemad!… Tulete mind waatama!“ Ja kähku haaras ta naise käest kinni, pigistas seda ja surus ta oma kuuma otsaesise wastu, segaselt, nagu ei tuleks talle midagi muud meelde.
„Ma kuulsin, et sa tagasi oled, ja tulin,“ ütles Anu.
„Ja tulid!“ kordas Taawet, silmi argse läikega tema poole üles tõstes. „Ja su wanemad ütlesid, et sa minust enam midagi teada ei taha!“
„Sa oled minu mees, ja see siin on meie laps, ja Jumal pole meie abielu weel mitte lahutand. Minu hingepeig aga on ülewal…“
Anu kõneles selle pool pühaliku tõsiduse ja rahuga, mida Taawet temast tundis, sestsaadik kui noor naine usulise põdemise kätte sattunud. See lahutaw wiludus, mis tema toonist Taawetile wastu puhus, paistis tal ka näost ja tegi ta terwe oleku mehele wõeraks — nähtus, mis ikka ja ikka jälle kordus ja Lõhmuse hinge meeleheitmisega täitis.
„Kui sa mu oma meheks tunnistad, Anu,“ ütles ta ja tõmmas wigase käega pojakese enese külje wasta, „siis tuled ometi jälle minu juure, kui ma endile uue asukoha olen leind?“
Anu raputas pead. „Ei! Seda ei luba minu hingepeig. Ta ütleb mulle: Niikaua kui sinu mees roojane on, hoia temast eemale, et ka sina roojaseks ei saaks! Parem on, et üks hukka läheb kui mõlemad!“
