— 408 —
Anu ta ees seisab, silmad maha löödud, ning tunnistama peab, et ta eksinud, et ta mehe ja oma usu wastu raskesti patustanud. Minule pole tal siis enam midagi ette heita, rõemustas Taawet, sest ta pole minust enam parem, ta on minuga ühewääriline; minu peale kaetsedes alla waadata tal enam ei maksa!
Ja ta leidis korraga, et nõnda üsna hea on, et ta niisuguse olukorraga wäga hästi leppida wõib. Ja selle rahustawa kergenduse peale, mis kättemaksu-mõte talle tõi, tellis Taawet uue mõedu wiina, ja seda rüibates oli ta nägu salalik-rõemus nagu kahjurõemsal inimesel, kes teisele mingi augu kaewanud, ja ta silmad läikisiwad nagu saaki nägewal kassil. Wiin maitses talle järsku parem kui siiamaani.
Paar minutit hiljem sähwis ta kuumast peast erutaw meeldetulek läbi. Ta oli juba kõigi käekäigu järele pärinud, oma lapse, oma waese wigase pojukese järele polnud ta weel kordagi küsinud! Niisugune unustus! Kust see ometi wõis tulla? Kiisal oli ta silm ainult naist otsinud, mitte last, kes talle ka ise pilku ei puutunud, ja Tõnu-Peetri aknast sisse piiludes oli ta jälle ainult Anu peale mõelnud, mitte ka oma Juku peale. Ning Tihasele — seni mitte sõna wäikesest sandist!… Lõhmus lõi omale käe pähe ja kobas ja sügas kukla-tagust. Tal oli häbi. Üsna kohmetuks tegi teda see tundmus. Ta oli pahane enese peale ja ühtlasi kohkunud. Teel, enne Kuglile jõudmist, oli tal poiss sagedasti meeles olnud, emaga ühes, ikka emaga ühes; linnas oli ta tema jaoks pihutäie pränikuid ostnud, need oliwad tal põue-taskus, ning wiimasest kõrtsist oli ta weel wärsket saia mõelnud wõtta — aga nüid, sestsaadik, kui ta Kugli kruntkonda jõudnud — poiss peast nagu ära pühitud!
„Tihane, kas mu laps weel elus on?“
„Ei ole surmast kuulda old.“
Ahaa, siis ta oli wist emaga Tõnu-Peetril kaasas, muudkui ma ei näinud teda, mõtles Lõhmus, ja ta suu, mis küsimisel pool-lahti jäänud, matsus jälle kokku ning ta
