Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/407

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 406 —

Et külaline rohkesti wiina ja õlut kihwa pani, siis ei tulnud kõrtsmikul jutuainetest weel ammugi mitte puudust kätte, ning Kiisa Elsele järgnes terwe rida walla elanikka, kellest Tihane, see sõnumileht inimese-kujul, ühte ja teist kuulamise-wäärt uudist teadis pajatada. Nõnda sai Lõhmus muu seas weel teada, et Seenepalu Andres, tema sõber — see tema ainus sõber, kes mitte ta kõrtsisõprade liiki ei langenud — talitaja-ametist tänawu suwel järsku lahti lastud — muidugi mõisa poolt, kus teda liig pehmeks ja lõdwaks ametnikuks peetud, kes wallarahwa „ülekäte“ laskwat minna. Olla teine peksuasjus liig kokkuhoidlik ja mõisa wõlanõuete wastu enam kui leige. Peetud meest haagrehi juures paar nädalat kinnigi ja hädawaewalt peasenud weel wa’ tuttawa karistuse alt, kus juures kõõrdsilm käega hoopide ladumist järele tegi.

Tihane tahtis nüid weel Tibukännu rahwast midagi jutustama hakata, aga pealtkuulaja kannatus oli lõppenud. Ta tegi asjata ootamisele, et kõrtsmik iseenesest Anu ja Tõnu-Peetri Madise wahekorra kohta midagi ilmutaks, otsa peale ning pahwatas küsimisega wälja:

„Mis siis minu eide waga usuwend koa teeb? Kas käiwad teised ikka weel wirgasti koos Piibli peal ninasi kokku pistmas?“

Tihane naeratas peenelt. Kuna ta pikkamisi pead pööras ja küsijast wiiliti pilgu mööda laskis lennata, liikusiwad ta ninasõermed just kui nuusutawal linnukoeral.

„Nagu reagitakse,“ wastas ta aeglaselt ja tagasihoidlikult, otsekui inimene, kes kõnelda ei tahaks, aga siisgi kõneleb. „Eks pühakiri ole suur ja nõua seletamist, ja et mõlemad lesed on, waja koa troosti otsida…“

Et oma sõnade kehakeelsust warjata, ütles ta seda wõimalikult pealiskaudse, ilmasüita tooniga.

„Lesed?“ küsis Lõhmus, ja ta liigetest käis halwasti peidetud nõksatus läbi. „Kas siis Madise teine naine jälle surnd?“