— 404 —
noore paruni ees palju maksab. Ehk tead juba isegi, Taawet, et Kiisa Elts warsti peale sinu äraminekut mõisa teenima läks!“
„Ma tean.“
„Nojah, Elts palub wenna pärast saksu ja teeb neile selgeks, et Miku äraandmine püsti hullus oleks, ja parun peseb siis ka wanal usuwennal, kui see talle oma soowi ette weeretab, tublisti pead ja soadab ta, kus tühi. Aga wist põld Else eestkostmist wajagi. Parunid, wana kui noor, wedasid Kiisa Mihkli peale juba muidugi ninawingu, mitte üksi ta Maltsweti usu ja lugemisetundide pärast, waid ta käis nende kallist toatüdrukut ja neid endidgi wahel mõisas tülitamas. Tema ja ta naine kordamisi. Eks Elts läind, kui wanemate pesast peasis, wäga ilmalikuks. Wiskas mõisas hallid ja mustad patukahetsemise-riided, kus tühi, pani enesele mamsli-ehted ümber, üks wärwikam ja toredam kui teine, hakkas sõrmuseid ja kõrwarõngaid kandma ja juukseid palmitsema. Aga wõi see Mihkli ja Liisu hinge sisse mahtus! Nende laps oli jo, nagu nad ette kart’, mõisas kuradi küisi sattund! Waja teist noomimas käia, waja ta waest hinge pahareti käpast peasta püida, ennekui hilja on! Mõisas teati juba: niipea kui Mihkel wõi Liisu jalad sisse pistab, lähab urin-porin lahti, mis lõppeda ei taha. Tüdruk oli igakord, kui ta nende hingenäpistusest läbi käind, nagu ära puretud. See põld sakstele, kui jälgile said, mitte meelepärast, ja wana kui ka noor parun — see aitab nüid mõisa walitseda — ajand nad poar korda mõisast minema. Aga wõi see aitas! Mihkel wõtab ühel heal päewal südame rindu ja lähab saksu endid noomima, et miks need tüdrukule kõiksugu põrgust saadana käest tulnud ehteid kingiwad, mis tema hinge hukatusesse ajada. Julgeb koa tüdrukut koju tagasi nõuda. Noh, muidugi tehti teisele jälle tulised jalad! Seekord ja weel ükskord hiljem. Siis kui ta nende juttude pärast mõisas käis…“
Tihane jättis lause nii kahtlase toonitamisega pooleli, et Lõhmus sunnitud oli küsima:
