— 397 —
hoogu oskab anda. Krabinal wõtab ta paberi leti pealt ja teeb ta wõiduslise rutuga hõbedaks ja waseks.
„Wõi jälle kodumail tagasi — no see on mõistlik!“ algab ta käsa õerudes, mis tegewus wiimaks, kui külaline jutu sabast hästi kinni ei taha hakata, sõrmede naksutamiseks muutub. Tihasel on see amet wäga selge. Tal naksub iga sõrm. Ta wõib neid ükshaawal naksutada, ilma et üksgi naksu wõlgu jääks, ja kõiki koos walju raginaga.
Lõhmus wõtab kortli, ilma kõrtsi papale pealt pakkumata. See on tema kättemaksmine. Ta rüipab ise kergesti, ja siis wõtab lonksu, mis mõedu pooleni tühjendab.
Lähemal silmapilgul, kui elustaw wedelik kurgust alla poole walgunud, sisekonda kõdistawa, sütitawa käärimise ja pitsitamisega täitnud, lööb jooja silmas kerge wine sellest lõbuhelgist läikima, mis alkoholi-tarwitajate juures joomise puhul tawalik, ja ta külmast kohmetanud näosse ilmub weidike wärwi.
Hakatus oli hea. Ruttu haarab ta kortli uuesti pihku ja joob ta laia lonksuga tühjaks.
„Toop õlut!“
Ta sülitab wiina-kibeduse põrandale, ja kui ta wahutawast toobist hea janu joonud, hakkab ta wanast põiekotist piipu toppima. Ta silmade elaw hiilgus ja põskede täpiline puna annawad märgata, et sisemine küte ikka enam mõjule jõuab.
Ja keelepaelad — need lõdwenewad ja peasewad warsti hoopis wallale.
„No, mis Kugli pool siis nüid koa kuulub? Wana wiisi kõik?“
Ta on julge, et ka Tihase suu nüid, kus ta kõrtsilisel raha teab olewat, paisu ei tunne. Ja ta ei eksi. Kõõrdsilm laseb rinnuli leti peale ja awab wesiwärawa. Et ta iseenesele kõige ligemal seisab, siis alustab ta juttu oma käekäigu seletusega.
„Eks siin ole mõnda wana wiisi, aga paljud rohkem uut wiisi. Endised head ajad on mööda, seda näen oma käest kõige paremini. Maksa kõrget renti — lisatakse aga ühte lugu juure — ja kõrts tühi nagu kell…“
„Wähe raha inimestel?“
