Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/393

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 392 —

hingesse, see jõuetu kurbtus, mida pikaldane põdeja wahel tunneb, kurbtus, mis nutab ja nuuksub ja kaastundmust mangub.

Lõhmus astub akna kõrwalt ära, tuigub, kepiga teed kobades, üle porise õue ja astub Tõnu-Peetri wärawast wälja, ilma talusse sisse astumata, ehk ta küll siit oma naist tuli otsima…

Kuhu ta jalad teda nüid wiiwad, seda ta ise ei tea. Ta kõnnib ainult, kõnnib nagu liikuma pandud masin. Ta ei märka, et ta wahel kraawi wõi wihma-loikudesse astub, kus külm, porine wesi tal peaaegu põlwini ulatab; ta ei pane tähele, kui ta siin ja seal rinnaga wastu aeda wõi wärawat põrkab, sest pimedam kui ilm on tema waimline sisemus.

Mitte ainult, et tal mingit mõtet peas ei ole — tal pole ka enam mingit kindlamat tundmust rinnas. Kõik on nagu tuimenenud walujõuetuse sisse ära angunud, nagu halwatud — hing ja ihu. Tal pole aimugi, kui kaua ta nõnda mööda tänawat, mööda wainut, mööda küla ääri ümber rändab. Seal tunneb ta korraga janu. Janu millegi järele, mis uputab, mis sellegi tume-tuima käärimise, mis tal südame all weel laisalt liigub, ära kustutaks, maha uinutaks. Ta tunneb wastupanemata himu wiina järele.

Ja kuna ta, meelemärkamisele ärgates, ringi waatab, leiab ta enese kõrtsi ligikonnas olewat. Need kaks walgustatud akent seal on Tihase lõbuhallika omad — ta tunneb nad enam instinktliselt kui silma nägemise järele ära. Ja tõtates seadab ta sammud nende akende poole.

Kõrtsi ees, ukse lähedal, seisawad kaks märga, külmetawat hobuse-konti, pead norus. Aknatest paistew nõrk walgus langeb nende wäsinud peade peale ja tülpinud kehade peale. Rahwast ei wõi kõrtsis palju olla, sest waljumat healte-kõma pole kuulda. Seda parem. Lõhmus ei tahaks kellegiga sõna rääkida. Oleks hea, kui ta üksina wõiks olla, tummalt nurgas istudes uimastust ja uputust segi maitsta.

Ta leiabgi kõrtsi suures toas peale kõõrdsilma ainult kaks inimest eest, keda ta kumbagi ei tunne. Wõerad läbi