— 389 —
tema wastu kõige wiimast inimlikku kaastundmust üles ei näitaks, seda poleks ta ometi mitte uskunud. Ta waatas ühe pealt teise peale, ja ta rinnas tuikas tundmus, mis wihast ja mõrudusest kaugel eemal oli. Ta nägi enese ees kahte inimest, kes ei teadnud, mis nad tegiwad — ta nägi enese ees kahte haiget. Seepärast pööras ta neile sõnalausumata selja — iga wastus oleks asjata suukulutamine olnud — ja astus uksest wälja.
Wälja wärawa taha jäi ta aru pidades seisatama. Kust Anu leida? Nähtawasti kiuste pärast ei tahtnud nad talle öelda, kus nende tütar on. Et ta kodumailt eemal pole, et ta Kiisal elab nagu ennegi, see oli nende sõnadest selgesti wälja kuuldunud. Järelikult pidi Anu külas ja kusgil teises peres olema.
Taawet ei tarwitsenud kaua pead murda, et otsusele jõuda, kust talust naist kõige pealt otsima minna. Muidugi talust, kus tema „usuwend“ elas. Ja kähku pööras ta sammud Tõnu-Peetri poole.
Niipea kui ta tänawal uuesti külma pori oma jalgade ümber ja kalki wihmamärga oma pea ja keha ümber tundis, lagunes ta põues ärarääkimata rõhuw tühjuse- ja üksikusetundmus laiali. Raputaw wärin käis ta liigetest läbi ja pani ta hambad lõgisema. Ta meelest oli, kui hakkaks ta ihu tarduma ja hing sellest ihust hirmul wälja kippuma. Pimedus ta ümber lõi pilkaseks, läbitungimatuks, ja kaugelt eemalt kuuldus nagu nutlik hulumine. Ahastaw küsimine: „Kas ma üksi, tõesti üksi olen?“ puhkes ta hingest ülesse ja pitsitas ta kurgust karjatawa ohkamise wälja.
Tõnu-Peetri kambri-aknast paistis tuluke. See tõmmas üle mustawa õue, üle raagus sireli põesaste ja üle nõrguwate aiaroigaste wasekarwaliselt kumawa walguse-wöödi. See ei wõinud ahju külles põlew peerutuli olla, seks oli ta liig hele, waid akna taga, laua peal pidi küinal põlema. Ja ligemale astudes nägi Lõhmus, et ta õieti arwanud. Raswaküinal rahutumalt loitlewa leegikesega tuli aknaklaasi tagant selgesti nähtawale. Lähema waatega märkas ta kahte inimese-pead tulukese juures. Et aknakese pisikesed ruudud
