— 38 —
Surnud, tardunud waikus kestis weel silmapilgu edasi, ebausklik ehmatus seisis weel natuke aega paljudel nägudel, siis aga peasis Lõhmuse Taaweti ja wana Tihase suust lagin lahti, ja sellele järgnes warsti üleüldine naerumürin, mis toobid ja trehtlid leti peal põrisema pani…
See puhastas õhku. Waenu-pilwed kadusiwad. Wäike küirakas rättsepp, kelle kõhurääkimise-kunsti, nagu teda ennastgi, peale Taaweti ja Tihase ainult paar siinset inimest tundsiwad, piirati ümber ning nuruti naerdes, et ta oma osawust, mille ta kellegi Juudi ametiwenna käest õppinud, weelgi näitaks. Wõeras kunstnik, kelle nimi Aadu Wikerpuur oli ja keda Lõhmuse peremees oma juurde õmblema oli wiimas, ei täitnud aga enne uudishimuliste kõrtsiliste soowi, kui talle kokkupandud raha eest kortel wiina oli ostetud. Siis laskis ta prohwet Maltswetti, Aniste papad ja Madise kirikuõpetajat üksteisega usu-asjade üle waielda ja riidu minna, kus juures ühe heal ahju-keriselt, teise oma laua alt ja kolmanda kõne koguni Tihase õllewaadist kostis.
See nali kestis nii kaua, kui keegi poiss kõrtsi-ukse wahelt järsku sisse hüidis:
„Maltswet tuleb!“
Nüid pistsiwad nooremad kõrtsist rüsinal wälja, ja aeglasemalt järgnesiwad neile ka wanad, et wälise ukse pealt waadata, kuda kuulus palwemees Kiisa peremehega mööda sõidab. Isegi wana Tihane tuli leti tagant ja puges wälja teiste sekka. Kõrtsi jäiwad ainult Lõhmuse Taawet ja meister Wikerpuur, kes Maltswetti mõlemad juba mõne korra ühes ja teises kohas näinud.
Warsti tuligi Kiisa Mihkli walge mära kõrtsi nurga tagant nähtawale. Ree peal, mille istmekohta tuli-uus punasekirju waip kattis, istusiwad kaks suure koguga meest, kelle nägusid pimediku pärast selgemalt näha ei olnud. Kui regi kõrtsi eest mööda libises, pööras teine sõitjatest oma habemiku näo rahwa poole ja kergitas kübarat. Sedamaid läksiwad ka meeste pead paljaks ja aupaklik „tere, tere“ sai külalisele wastuseks.
