— 387 —
kortsud, krimsud ja woldikesed sünniwad, mis sisemisest käärimisest märku annawad. Ja see käärimine peab waenlik olema.
„No, mis sina, külamees, siit perest otsid?“
Pikkamisi ja rahuga tulewad sõnad Jumala sulase suust, aga nad on mürgi sisse kastetud.
„Oma naist.“
„Oma naist? Kas sinusugusel siis ka weel naine on?“
Ta mehike oskab noomija tooni wäga hästi järele teha. Pilkawa, torkiwa, targutawa noomija tooni. Pikaldane sõna, wenitaw lause — ja nii ülewalt alla…
„Kes ta minu käest siis ära wõttis?“
„Eks see, kes kärnaseid lambaid terwetest ikke lahutab.“
„No, siis põle weel mingit lahutamist olnud, ja parem oleks, Mihkel, kui sa mulle ütleksid, kus ma oma naisega wõiksin kokku suada.“
Wäikese kihwtise waheaja järele:
„Wõi seda kokkusaamist siis nii hädasti waja on… See wõib ju aina lühikeseks silmapilguks olla, ja eks sellega sua edaspidi kord aegu, kui juhtub…“
Lõhmusel suriseb weri kuumalt südamest wälja, paiskab läbi soonte ja tõuseb pähe. Tuba ta ees kõige inimestega kaob üirikeseks ajaks jälle udu, punaka udu sisse.
Mida tahab see inimene sellega öelda? Kas Anu wahest otsusele on jõudnud — —? Aga ei, ta ei taha ärewusesse sattuda selle mehe ees, kes teda oma kristlikus wagaduses esimesel jällenägemise-minutil piitsutama hakkab, nagu koera.
„Kas meie kokkusaamine lühikeseks jääb wõi pikaks wenib, eks see ole meie mõlemate asi,“ wastab ta wälise rahuga. „Sinu käest ei küsi ma jo muud, kui et, kus Anu praegu on.“
Kuna Mihkel põlglise jonnakusega waikib, wõtab Liisu sõna. Ta krimsus nägu kisub kokku nagu siili-nahk ja mõlemad silmakesed kurtsukete sees süttiwad sädemeteks. Ta ei oska wanamehe wiisi sõnadega winduda, asja ümberringi
