Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/384

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 383 —

mehele, ja see sai temast alles rahu, kui ta temale wäikese matsu nina peale andnud, nii et ta kilkawa kiunumisega aia taha põgenes.

Taawet peatas sammu ja lõi pilgu tumeda lasu poole teisel pool aeda, mille teisest otsast kollane tulesilm wälja kiilus. Talle tõusis rinnast midagi kibedat kurku. Siin, kus teda nii tigedalt teretati, oli tema kodu. Tema endine kodu. Ta teadis juba, et seal ammugi wõeras walitses, ning selles teadmises ning pimeduse pärast pidi ta talust tähelpanemata mööda minema. Must koer sundis teda seisatama jääma ja andis ta mõtetele mõruda pöörde.

Üheainuma laia, kõrwetawa hooga käis tal kõik hingest läbi, mis teda selle mustawa tahma-koopaga seal aia taga ühendas. Seal oliwad tema wanemad ja wanemate wanemad asunud, ning jutud ja lookesed nende minewikust, mis hambuta suud talle westnud, oliwad tal poisikesena nagu magusad muinasjutud meeles mõlkunud. Teadis ta ju enese ka ühe neist Lõhmustest olewat, kelle tugewusest wõi osawusest, tarkusest wõi wirkusest järeltulewatele põlwedele weel teati rääkida. Ja seal ei asunud nüid mitte enam Lõhmused. Wiimane Lõhmus hulkus kerjajana, peawarjuta hulgusena, Lõhmuse wärawast mööda ja oli kade huntide ja rebaste peale, kellel pesad ja augud on. Ja sellest Lõhmusest ei teatud muud jutustada, kui ainult porist ja süsimusta. See Lõhmus oli inimese-killast wälja tõugatud… Ta peast wiltsatas läbi ta lühike, aga õnnelik lapsepõli nagu kitsas päikese-kiir; teda oli teraseks, wäledaks, hea peaga ja weel parema südamega lapseks kiidetud. Kuis oleks kaunis olnud, kui ta selles eas ilmast oleks kaduda wõinud! Ema paitaw käsi pea peal, isa naerataw silm põse peal. Nende hea pojana. Nende pai lapsena, keda waadates nende truud südamed sulama lõiwad. Aga nad oliwad mätta alla pugenud teadmisega, et nende Taawet wäärteed kõnnib, et ta hukatuse poole libiseb, ja nende kustunud silmad leiti märjad olewat… Kui ta neid silmi weel kudagi oleks kuiwatada wõinud!

Ja lõpeks tuli talle meelde see eluke — lühike, aga lai wööt särawat walgust — mis ta Lõhmuse urtsiku õlgka-