— 377 —
kirjamees otsida, kes tähtsa töö oma peale wõtab. Leiti ta niisugune. See oli keegi wälja teeninud major, kelle juurde saadikud juhatati ja kes meestel üsna lahkesti teo ja nõuga abiks lubas olla. Ta oli juba ennegi talupoegadele ja muudele kirjatundmatadele palwekirju kõrgematesse ametikohtadesse, kui ka kõigekõrgema nime peale walmistanud.
Major pistis siis paberisse, mis meestel südame peal oli: et keiserlik kõrgus nii armuline oleks ja neile 145 Eesti talupoja-perekonnale, kelle wolinikud palujad on, luba annaks Krimmi poolsaarele kroonu maa peale elama asuda ja et asujatele sinna-rändamiseks kui ka elama-hakkamiseks walitsuse poolt ainelist toetust antaks. Palwele lisati koguni weel wäike nöögats Eestimaa uue talurahwa seaduse wastu juurde. Tähendati, et weel palju rohkem Tallinnamaa talupoegi soowisiwad Krimmi asuda, aga rahwast keelata üks punkt 1856. a. seaduses, mis walla kohta ainult wiiele hingele saja pealt lubab riigi sisemistesse kubermangudesse elama minna. Rahwas, kes Eestimaal kitsikuses elab, kuna tatarlaste poolt mahajäetud Krimmis tühja maad küllalt olla, oleks tänulik ja õnnelik, kui Keisri herra nii armuline oleks ja seda paragrahwi wõtaks muuta, mis wäljarändamist nii wäga takistab!…
Ja tõesti — wana hea majorike pani ta selle lapselik-waga soowi kirja. Kas ta sellele ise mingit tagajärge lootis, wõi tahtis ta meeste wastu ainult lahke palwetäitja olla, sellest ajalugu ei räägi.
Lõpeks andis ta saadikutele weel pika õpetuse, kuda need pealinnas riigi-isa lähedale peasewad ja temale palwekirja ära saawad anda. Kui ta kirja suure ümbriku sisse pistnud, selle mitme aukartust äratawa punase pitseriga kinni pannud ja keiserliku Majesteedi nime wägewate tähtedega peale kirjutanud, lausus ta:
„Selle kirjaga lähete hommiku enne kella 9 keiserliku talwepalee ette ja ootate seal niikaua, kui Keisri herra wälja astub. Liig kaua pole teil oodata, sest keiserlikul kõrgusel on wiisiks, ikka umbes kella 9 ümber paleest ilmuda. Teie näete, et kiri nüid kinni on pitseeritud. Nõnda ei tohi
