Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/373

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 372 —

„No kui palju sa siis lisa tahaksid saada?“

Kaheksakümnewiie perekonna kahekümnekahe-aastane wolinik mõtles järele.

Küsid palju — ehk wihastab; küsid wähe — ehk teed omale kahju!

„Eks baroni herrad wõiks ehk wähemast poolteist kuudgi lubada,“ otsustas noormees wiimaks.

Lubatigi, ja weel kaunis lahkesti, nii et paluja mokka hammustas, et miks ta kahte täis ei küsinud. Baroni herra haruldane lahkus ulatas koguni weel nii kaugele, et ta toimetuse, mis haagikohtuniku poole sõitmist nõudis, sedamaid lubas ette wõtta.

„Mine aga aagrehi herra juurde, ma sõidan sulle sinna kohe järele,“ ütles ta.

Nõnda oli lõwi noore hiire wastu. Hiirepoja wastu, kes talle nalja tegi, kelle ettewõtte üle ta endale habemesse itsitas. Aga silmapilk muutus ta hea tuju wana hiirt nähes, kes temale sellesama palwega lähenes. Möirgaja kulm lõi kortsu, palg hämaraks ja heal, mis tal kurgus kõmises, ei kuulutanud midagi head.

Samarasse rändajate wolimehel, Madis Männikul, oli nimelt kentsakal wiisil kah päha tulnud Seidla ja Orgmetsa herra juurde minna passi-aja pikendust paluma, ja ta oli maltswetlaste noore asjaajaga ühes baron Vitinghoffi palge ette ilmunud.

„Mis sina tahad?“ kähwas lõwi talle wastu, kui ta pärast Gustawit ette astus.

„Palun baroni herra käest koa passi pikendust.“

Juba tuli möirgamine! Harilik möirgamine, mida talupoja-hiired mõisa-lõwide suust ikka kuulsiwad.

„Sinuga pole mul midagi tegemist! Tee, et oma koiwad kasid!“

Ja waene Madis oligi wäljas!

Mis sa wennike weel ootad — wiimaks wõtab kahekuusegi passi käest ära, kui mitte weel pahemat ei sünni!

Madis oli baronile kui agar wäljarändamise-õhutaja metsawahi Aadu kõrwal tuttaw küllalt, kuna Maltsid asja