— 369 —
wiinamägede-maast lugenud, ning meeldiw kirjeldus aitas otsust ruttu küpsetada.
Maltswetlaste püie, oma ettewõttele iselaadi anda, seda ilmalaste wäljarändamisest eraldada, soetas siin weel otsuse, kogu asja kõige hoolega salajas pidada; isegi „oma“ inimesed, nende suur kogu, ei pidanud rändamise eesmärki enne teada saama, kui saadikud maad Krimmis juba wälja on wõtnud.
Noore Malts’i wolinikuks-walimisega oli kodune rahwas muidugi rahul — polnud neil ju sündsamat meest endi keskelt ette panna. Määratud päewaks, kohe pärast kolmekuninga-päewa, mindi haagikohtuniku juurde Ahulasse woliniku üles andma ja temale selleks kohtulikku tunnistust nõutama.
Rahwast oli kolmest neljast kihelkonnast kokku tulnud — kõik selle haagi kohtu ringkonna wäljarändamise himulised, nende seas ka rohkesti haagikohtuniku, herra von Grünewaldi, enese walla mehi, kus Maltsweti usul palju tunnistajaid oli.
Herra von Grünewald, endise Eestimaa kuberneri poeg enne kindral von Ulrichi, kes nüid Toompea lossis walitsuse-keppi hoidis, oli ennemalt oma walla ja talupoegade wastu üleüldse wõrdlemisi kaunis inimlik saks olnud. Aga niipea kui haagikohtuniku timuka-ametisse sai ja oma seisuse-wendade tulude eest otsekoheseks wastutajaks tõusis, laskis ta witsu ja keppisid tantsida, nagu „aagreht“ muistegi.
Maltswetid kutsuti esimestena kohtulaua ette. Keda nemad olla wolimeheks walinud.
„Gustaw Malts’i.“
„Astuge ette!“
Jääkülma, pool-pilkawa pilguga mõedab kohtunik poisiohtu noortmeest.
„Kui wana sa oled?“
„Kakskümmendkaks.“
„Kes su teopäewad ära teeb?“
„Ma ei ole teomees ega peremees, waid peremehe poeg. Mul on prii aega.“
