— 368 —
Aabram Nort, see laia jutuga, tragi loomuga, aga kitsa silmaringiga mees, oli kindla-usuline Maltsweti jünger, kes Juhan Leinbergi prohweti-omaduse juures niisama wähe kahtles, kui selle jumaliku ilmutuse tõe juures, mis rahwast wäljarändamisele üles kutsus. Aabram ise oli Tiskres juures olnud, kui Jumala waim waga piiga Miina peale tuli ja Maltsweti rahwa juhatajaks tunnistas, ning usku, et kodumaalt lahkumise ettewõte taewa-isa püha tahtmise ja käsu peal põhjeneb, poleks temalt keegi suutnud ära wõtta. Oma terwe, wärske mehejõu — ta oli alles 39 aastat wana — pühendas ta seepärast sellele, tema teada pühale asjale.
Maltsweti juhatusel peeti Kiius, kui järwakad sinna jõudnud, maakuulamise-saadikute teekonna ja kõige üle, mis sellesse puutus, nõu. Wäga hell küsimus oli teekonna kulude küsimus.
Kuna Lõpeweski Aabram oma kristlikuks kohuseks pidas reisu 15 Kolga perekonna eest, kes enamisti kõik suurt kehwust põdesiwad, enda kulul ette wõtta — tal oli ju seda wa’ puru —, oli lugu järwakatega kaunis täbar. Nendest polnud keegi nii willakas, et oma pungaga pikka, kulurikast teekonda oleks wõinud jalge alla wõtta. Ühel ja teisel oli küll mõni sada rubla, aga need ei raatsinud endi wäikest warandust ära raisata. Passide pealt rahawõtmine, mida ülemus kergesti petuseks oleks wõinud tunnistada, oli kahtlane ning aeg säärase korjanduse ettewõtmiseks liig kasin.
Nõupidamisel, mis terwe päewa kestis, waliti noormees Gustaw Malts Järwamaa seltsi maakuulajaks, kes teekuludeks oma wäikese kapitali, kõigest 116 rbl., pidi ohwerdama. Puuduse puhul lubas Aabram Nort lisa laenata. Kolmandaks kaaslaseks pidi neile Ranna walla maltswettide wolinik tulema, nagu äraräägitud oli.
Sellel koosolekul otsustadi ka küsimus kuhu maad otsima minna, lõpulikult ära: mitte Samarasse ega Saratowi, waid Krimmi ehk „sojale maale,“ nagu seda maad rahwa suus warsti nimetama hakati. Gustaw Malts kandis siin meestele weel kord ette, mida ta kallist wilja- ja
