— 363 —
Kuid üks osa saksu ja ülemus kartsiwad segadusi ja rahutusi. 1858. aasta oli neil weel meeles. Ja et lahkumise-liikumine äkitselt niisugust tormilist hoogu wõttis ja warsti teada saadi, kes tormi puhuma pannud, siis sirutati küined Juhan Leinbergi järele wälja. Mees, keda mõne nädala eest mõisates weel armulikult kiidetud ja kelle palwetundide wastu antud keeld tagasi wõetud, oli uuesti sakste wiha alla langenud. Nüüd läks Õhtu-Harjumaa haagikohtuniku poolt wali käsk wälja, Maltswetti kinni wõtta ja tema karistawa käe alla toimetada.
Algas suur Maltsweti püidmine, mis aga niisama tagajärjetuks jäi, nagu mõni aeg waremalt. Prohwet elas küll haagikohtuniku herra von Tritthofi oma wallas Kiius, aga kinniwõtmise puhul ei leitud teda kunagi kodust, ja kui teda teisest kohast mindi tabama, kus teda kindlasti teati olema, siis oli ta ka sealt nagu maa alla wajunud. Haagikohtunik unustas ära, et apostlil jüngrid ja kogudus on, kes ennemine ise nuhtluse alla läksiwad, kui oma meistri ja usuisa wälja andsiwad.
Maltswetti peideti ja warjati kohtu püidjate eest igal mõeldawal wiisil, sagedasti suure meeleterawuse ja waimuerkusega. Nõnda ajanud Jaaguri Jaan prohweti, keda külas parajasti otsitud, heinakotti, tõstnud selle ree peale, istunud ise otsa ja sõitnud temaga püidjate silmade alt mööda Leesi külasse, kus Maltswet seepeale lugemist pidanud.
Hoolimata sellest tagakiusamisest, wõi just selle tõttu, õhutas Maltswet rahwast ikka agaramalt wäljarändamisele, julgustas argasid, trööstis ja kinnitas sakste poolt ähwardatuid ja kimbutatuid.
Kainemad mehed lahkumise-himulistest wõtsiwad asja enam wõi wähem korraldatud plaani järele käsile. Nad ütlesiwad enestele, et waja enne koht wälja waadata, kuhu minna, kui uisapäisa minema hakata ja üksnes Jumala abi peale loota. Mida üksikud Krimmi poolsaarest teadsiwad, põhjenes ainult ajalehe teatekeste peal ja oli enam kui tume. Uue asumaa kohta oli kõige pealt tarwis ustawat selgust muretseda isikliku järelwaatamise läbi. Kodumaalt wäljapea-
