— 362 —
Tohid sa koha pealt, tohid sa teenistusest ühel heal päewal lihtsalt ära jooksta?
Oli ju neid küll, kes seda wõimalikuks arwasiwad, kelle usk Jumala ja tema prohweti ime-abide sisse nii kindel oli, et nad muu peale enam ei mõtelnudgi, kui tunni peale, mil ingel pasunaga ilmub ja usklikud teele tuututab. Nagu mõni nõdrake puu otsas ööd ja päewad lõdisedes wiimast päewa ootas, kui Maltswet seda ette oli kuulutanud, nii wahtis nüid mõnigi tänawat mööda alla wõi õhku mööda üles, kas mingi jumalik weoriist ei ilmu Kanaanisse igatsejaid peale wõtma…
Mõne aja pärast oli kuulda, prohwet olla suure teekonna alguse kewade peale määranud. Rahwa seas, kus ta pärast Jumala ilmutust lugemist pidanud, kõneleda ta ikka kewadest.
Kewadeni oli küll weel hulk aega, aga mitte nii palju, kui et maltswetlane oma ülesütlemise-kohut saksa wastu seaduslisel wiisil oleks wõinud täita. Ja nii tuli siis, et peremehed, kes oma kohad Jakobi-päewa ajal, 25. heina-kuu päewal, ülesse oleksiwad pidanud ütlema, seda nüid alles Mihkli-päewa ajal läksiwad tegema.
Oh seda kärkimist ja paukumist, oh seda häbistamist ja hurjutamist, mis nad armuliste herrade käest kuulda saiwad! Küll neid ähwardati witsade ja keppidega, küll neid wisati kirjutuse-tubadest wälja, ja häda sellele, kes weel suud julges tarwitada! Selle tee läks warsti talli poole. Kuid leidus ka saksu, kes ülesütlemise wastu wõtsiwad. Need oliwad kas julged, et nende kohad, maata rahwa määratuma hulga peale waadates, ilma rentnikkudeta ei jää, wõi nad pidasiwad wäljarändamise-liikumist mööda minewaks hulluks tuhinaks. Ka teadsiwad nad ju wäga hästi, missugused raskused talupoja minema-peasemisel ees seisiwad. Suuremal hulgal puudus kaugemale-rändamiseks aineline jõud, kõigil puudus Wene keel ja kõige wähem teadmine kaugemate maanurkade kohta, ning lõpeks ei wõinud wäljarändamine liig suureks minna, sest et sakste tehtud seadus, nagu juba nimetatud, talle kitsa arwulise piiri pani.
