— 33 —
Aniste Thomson, kuulutawad Maltswetti waleprohwediks ja tema lugemiste kuulajaid waleusulisteks, ning Maltswet oma poolehoidjatega nimetawad jälle wennaste kogudust wariseeride koguduseks, kes, endid wagaks tehes, walet reagiwad ja kelle südametunnistus on kui rauamärgiga põletud, kes endid paremaks ja õndsamaks peawad, kui teised patused on, ja pühakoja rööwli-auguks teewad, kust Kristus müijad ja ostjad ja rahawahetajad piitsaga wälja ajas… Nõnna on see riid ja lõhe Maltsweti ja Thomsoni ja nende karjade wahel. Leinbärgi nimegi muutsid palwemehed Maltswetiks, mis nende meelest halwem on, sest enne hüiti Leinbärki enamisti õige priinimega.“
Lõhmuse Taaweti punetawad silmad läikisiwad. Ta pühkis suu õlle-wahust puhtaks ja ütles:
„No, woata, Tongi peremees! Ise tunnistad nüid üles, et need, kes meid tahawad noomida ja õpetada ja õigele teele juhatada, ise karwupidi koos on. Ja mispärast? Sellepärast, et nad isegi ei tea, mis õige, mis kõwer tee on. Üks ajab teise õpetuse waleks. Minu pärast noomigu nad üksteist wastastikku, kas wõi nahatükid ja karwatutid lendawad, aga niikaua kui nad üksteist noomiwad, ärgu tulgu mind noomima!“
„Alga nad ütlewad jo kõik, et nende õpetused pühakirja põhja peal seisawad,“ tähendas Tihane leti tagant wahele, kes nüid, kus waidlus tema käest ta külaliste kätte läinud, oma tulu pärast erapooletult suud pidas, wõi ainult mõne wärwita sõna wahele heitis, mis selgemalt ühegi partei poole ei kaldunud. „Ja nad näitawad kõik Piiblist, et seal nõnna seisab, nagu nemad õpetawad.“
Nüid ütles see pooljoobnud jumalakartmata inimene midagi, mis ühed naerma, teised wanduma ajas. Lõhmuse Taawet ütles:
„Kas teate, mehed! Pühakirja põhja peal wõib igaüks uue usu teha…“
„Sina koa?“
„Mina koa. Ja iga usk on õige, sest nõnna ja nõnna seisab Piiblis.“
