Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/337

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


12.

Saratow ja Samara.

1860. aasta kewadel ja suwel tärkas Tallinnamaa talurahwa seas paiguti nagu õhust püitud jutt liikuma, et kroonu kusgil kaugel riigi nurgas inimestele, kes sinna tahaksiwad elama asuda, maad jagada — maksuta wõi niihästi kui maksuta. Kuulu järele pidi ka weel prii küit ja majapidamise sisseseadeks raha abi antama. Esmalt heljus nimi „Saratohw“ õhus ja weeres huultel, siis tuli „Samara“ juurde ja neid nimetati ühe hingega, siis jäeti esimene kõrwale ja suudes helises enamisti wiimane igal healetoonil.

Jutt pidi Liiwimaalt sisse imbinud olema — ehk seda küll keegi õieti ei teadnud tõendada, sest mõne aasta eest oli sealt, iseäranis Tartu maakonnast rahwast neisse Wolga kubermangudesse wälja rännanud. Et jutud tol ajal pikkamisi käisiwad, polnud ime, sest talupoeg elas kotis, ja et säherdused jutud pikkamisi käisiwad, oli weel wähem ime, sest et saks laskis nad õhust kinni püida ja ära surmata ja kui talle keegi kurjategija kätte juhtus, kes loomakest elusalt edasi püidis wiia, see sai „aagrehi keretäie.“

Kuid iga suud sulguda ei läinud tal ometi korda. Jutt elas, liikus ja sütitas. Oi, kuda ta sütitas! Nagu säde kuiwa põhu sisse sajab.

Kni inimesele ling kaela ümber on tõmmatud, nii et tal sinine surm silma ees tantsib ja kui kusgilt käsi wälja sirgub silmust lõdwendada tõotades — kes siis kaela sellele käele rõemu röögatamisega wastu ei ulataks!