— 327 —
jõudnud. Teda nähes sirutanud haige naine talle käed wastu ja hüidnud: „Oh, sina suur prohwet ja Jumala mees! Ma pole sind küll eluilmas oma silmaga näinud, aga ma tunnen sind kohe, et sa see prohwet Johannes oled, kes minu terweks teeb!“
Maltswet tõstnud käed õnnistades haige poole ja ütelnud rahwale: „Minge wälja!“ Ja kui rahwas toast wälja olnud läinud, lasknud ta suure pesuriistaga sooja wett tuua, pannud aknatele katted ette ja jäänud haige naisega hulgaks ajaks üksinda. Ta pesenud tõbise „seest- ja wäljast poolt kurjast waimust puhtaks,“ nagu ta ise pärast seletanud.
Ja tõesti — naine saanud terweks! „Tema usk oli teda aidanud.“ Kõik kiitnud Jumalat ja tema suurt prohweti, kes oma nimele jälle uut hiilgust juurde wõitis…
Kord jälle pidanud ta ühes peres rahwale lugemise tundi, kus ta iseäranis usu ja palwe wäge seletanud. Ta ütelnud, et kes Jumalalt tõesti kõigest hingest ja kindlas usus midagi palub, selle palwet ei jätwat Jumal mitte täitmata, sündigu see kas wõi imeteo näol. „Kui meie Jumalat nõnda wiisi palume ja ta meie palwet kuulda wõtab, siis ta wõib meile siia selle talu õue alla wihmaloiku kalu saata meile maitswaks roaks!“ hüidnud prohwet oma kõnes. Nüid hakanud kõik paluma ja palunud kaua aega, et Jumal neile tähendatud loiku kalu saadaks. Kui juba küllalt olnud palutud, läkitanud prohwet paar meest waatama, kas Jumal juba palwet on täitnud. Ja ennäe imet — loik kubiseb kaladest! Mehed keeletud, wahiwad ristis kätel seda õnnistust! Püitud siis kalad loigust kätte ja walmistatud pidusöök, millest kõik kõhud täis söönud.
Et aga prohwet eelmisel öösel salaja koti-täie wärskelt püitud kalu sinna loiku lahti oli lasknud, seda ei teadnud muidugi ime-uskujatest keegi[1]…
- ↑ Lood J. Freymanni käsikirjast „Prohwet Maltsweti kolm wiimast eluaastat.“
