11.
Waewalt oli Maltswet Kolga-Kiius asupaika wõtnud, kui tema õpetuse seeme, mida ta agar ja wäsimata külwama oli, ka Harju rannamail jõudsasti idanema hakkas. Warsti oli „lugeja papa,“ nagu teda muu seas kutsuti, Kuusalu, kui ka naabri-kihelkondades kuni „taga Tallinna,“ niisama tuttaw nagu Järwamaal, ning igal pool tekkis temale wähemal wõi suuremal arwul usklikka poolehoidjaid. Oli paikasid, nagu näituseks Leesi küla Kolgas, kus peaaegu kõik elanikud tema järelkäijateks heitsiwad, ühed suurema, teised wähema õhinaga. Nagu Järwas, nii tekkis ka siin leigemate sekka waimustatud, joowastatud liialdajaid, kes liikumisele oma poolt, igaüks oma lähemas ümbruses, hoogu aitasiwad anda.
Maltsweti sõnakas suu tegi ka rannarahwa seas imet, pani ka siin lõdwemad pead kihama. Leidus ka siin inimesi, kes wiina, tubaka, sealiha ja wärwikad riided maha jätsiwad, wargused üles tunnistasiwad, oma ihu ja hinge Maltsweti seaduste alla painutasiwad. Maltsweti wägew sõna pannud isegi Eeriku Jaanil, kellest naerdi, et ta muud ei kartwat, kui suurtüki-kuuli ja sea kisa, „räästad tilkuma,“ kui ta seda Suugu-Tõnu talus, Leesi külas, esimest korda kuulnud. Ja üks naine wisanud Uuri küla wäljale oma willase suurerätiku maha, hüides: „Mis ma sellega enam teen, kui ta ütleb, et
