— 316 —
laga jätta, aga seal tuli tal midagi meelde, mis ta posase suu awas.
„Ega teil mõisas wa’ kibedast puudust ole — hoia minu tarwis… Saksad põletawad ka head tubakat ja peeneid sigarid — pane tallele!“
Ta seisis longus peaga, pool-wiiliti, kulmude alt piiludes, õe ees. Selles kehaseisus, tema terwes olekus oli midagi, mis hingesse lõikas, mis südant kaastundmusega näpistas.
Else ripsmete wahele tikkus märga.
„Mikk, sa ära joo nii palju!“
Aga sedamaid pööras poiss talle selja. Ta lükkas oma jändriku kogu lähema põesa taha ja kadus.
„Hea küll, Mikk, ma muretsen sulle, mis soowid!“ hüidis Elts talle järele, kahetsedes, et ta teda haawanud.
Weel ühe jumalaga-jätjaga puutus ta teel mõisa poole kokku. See näis teda oodanud olewat. Ta istus kuusiku wahel tee ääres kännu otsas ja popsis piipu. Hommikune päike paistis talle puude wahelt serwiti selga ja tikkis ta küiru peale wärisewaid rõngaid. Teda nähes, peatas Elts tahtmata sammu ja kuum hoog käis tal selgroost läbi.
Aadu Wikerpuur jäi tee äärde wagusi istuma, nagu teaks ta, et Kiisa neid temast peatamata mööda ei lähe. Ja tõesti astus Elts, kui ta silmapilk, nagu kutset oodates, seisatanud, ka ilma kutseta tema juurde.
„Juba mõisateel?“
„Jaah.“
„Kuulsin neh, et Kiisa põrgust Tagura taewasse lähed.“
„Kas pilkama hakkad wõi?“
Aadu tõusis künka pealt ülesse ja pistis tüdrukule käe pihku.
„Kui pilkasin, siis mitte paha pärast… Mul sust kahju, Elts…“
„Miks?“
„Noh, et külast ära lähed… ja koa muidu…“
„No, ega ma wõeralemoale lähe… Kus ilma-ots see Tagura siis nii on!…“
