— 311 —
silitab, kohendab, wõitleb kuuma werelaenega, mis talle palge lööb, taltsutab wirwendust, mis ta pilgu selguse segab, ja silmapilk hiljem näitab ta oma walgeid hambaid.
„Ah, sina!… Wõi sina!…“ Ja ta lööb kõhurääkijale potsti õla peale, ja julge olek, mida ta awaldab, on imehästi wõltsitud.
„Sina, koer, huilgasid! Sina, krants, hüidsid!… Seda ma arwasin kohe!“
„Ja ei wastanud…“
„Mis sa minust siis tahtsid?“
„Nägin sind poisiga…“
Kerge nõksatus. Üks wõitlus werelaenega, pilgusegadusega. Uuesti äigab metsaneid pea, rinna ja wiimaks põlle järele. Aga sealtsamast wälguwad ta walged hambad punaste wõrede tagant, ja ta healel on waba kõla kui ta nipsab:
„No, mis siis?“
„Polnud õige poiss!“
„Soo?… No, wõi mina teda käsksin tulla!… Tuleb wasta, hakkab juttu ajama, pärib ühte ja teist — jookse siis ära saksa eest!… Oma saksa eest… Kust sina siis meid nägid!… Silmad sul, nagu kassil… Ja wõi ta siis mulle mõni poiss oli —“
„Mis siis?“
„Ta — ta —“
„Mis siis, Elts?“
Ja nüüd on ta sunnitud küirakale kõhurääkijale silma waatama — wiimase heal sunnib teda. Aga ainult ühe waate wahetab ta temaga, siis põgeneb ta pilk lepapõesasse selle hinge põhjani, südame wiimase woldini tungiwa tera eest, mis küiraka silmast teda tabab. Ta pole niisugust waadet enne näinud, waadet, mis ühel hoobil lööb ja paitab, karistab ja hellitab, tapab ja elusse kutsub. Ja ta wajutab käe südame wastu, nagu selle karjatamist surmata püides,
