— 305 —
maha tõmmata, wõttis Saksa põlwede wastu istet ja jäi laial, kuiwal pilgul tema otsa wahtima.
See oli mees.
See oli mees, nagu Elts enesele ette kujutas. Ta oli terwe. Ta oli tugew. Ta oli noor. Ta oli ilus.
See oli mees, kellel wiga külles polnud, kelle kogust ja kujust silm üle wõis käia, ilma puuduste ja näotuste wastu põrkamata.
Elsel surises weri südamest soontesse, soontest pähe ja peast tormiliselt jälle südamesse tagasi.
„Sa ole mõistlik, Elts, ma wõiksin sinule ehk kuidagi head teha… Ma olen helde herra ja teen heameelega head… Kas soowiksid — no, ütleme — mõnda ilusat riiet? Wõi siidirätikut? Wõi ilusat suurt hõbesõlge? Ka mitu rida helmeid ja hulga rublatükkisid wõid saada… Ma põle mitte ihnur herra, Elts.“
Tüdruku suu ümber lõi üleshelkiwa sära järjel kohe kurblik kibedus tuksuma.
„Tänan noortherrad. Aga mis ma niisuguste asjadega peaksin peale hakkama? Näidata ei tohi ma neid ometi kellegile.“
„Ah soo — wanemad ei luba… Õige küll: maltswetid on jo hullud…“
Noorherra laskis enese küinarnuki peale küllekile ja näis kiiresti nõu otsiwat. Siis lõi ta omale kahe esimese näpuga wastu otsaesist ja leitud mõte laotas ta näo üle kawal-rõemsa naeratuse-paiste wälja.
„Elts, pagana pihta, mikspärast siis sinu-sugune ilus tüdruk külas wanemate juures hallitab! Tule mõisa teenima!’’
Tüdruku silmast sähwis helk, mis ilmutas, et mõte mõttele wastu tulnud, et kutse soowiga kokku jooksnud. Ja lapselik-õiglaselt wastas ta:
„Ma tahtsin noorherrasid just paluma hakata, et noorherrad mulle sakste juurde kohta soowitaksid. Ma paneksin kas wõi salaja kodunt tulema, kui aga sest põrgust peaseksin.“
Sel silmapilgul kajas eemalt metsast imelik heli, mis mõlemaid kuulatades üles waatama sundis. Oli, nagu
